Fortuuna tänavale kavandatav uus kortermaja on vastuolus detailplaneeringuga ja linnaametnikel tuleks selle ehitusluba jätta välja andmata, avastas linnakodanik Kalle Kulbok. Kuid võimalik on ka teine vaade.
Ehitusloa andmisel tekkis küsitavusi
29. november 2013, 22:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu linnavalitsus otsustas Fortuuna 6 korter- ja ärimaja ehitusloa andmise oma korraldusega teisipäeval. Enne oli käinud pikk vaidlus selle üle, kui kõrge tohib maja olla. Arhitektuurivõistluse võitnud kavand nägi ette kuuekorruselist hoonet, detailplaneeringu raamidesse mahub aga viiekorruseline.
Nüüd juhib linnakodanik Kulbok mitmeid linna dokumente kõrvutades tähelepanu sellele, et kavandatav hoone oleks ikkagi vastuolus detailplaneeringuga, mis lubab 632-ruutmeetrisest krundist täis ehitada 33 protsenti. Planeering pärineb 1998. aastast.
Mitu terminit
Sellest järeldades võiks hoone alla jääda natuke enam kui 210 ruutmeetrit. Hoone ehitusalune pind on arhitekti poolt hoone kohta antud üldandmete järgi 209 ruutmeetrit. Seega oleks kõik justkui korras.
Ent tehnilistes näitajates on antud ka ehitisealuse pinna ruutmeetrid, mis arvestavad asjaolu, et hoone on kõrgematel korrustel laiem kui maapinnal, lisanduvad rõdud ja terrassid, ühtekokku 121,9 ruutmeetrit.
Tartu linnavalitsus on ehitusmääruse rakendusaktide kinnitamisel 2006. aastal määranud, kuidas piiritleda krundi hoonestusala. Selles on öeldud, et ehitise suurimaks lubatud ehitusaluseks pinnaks pärast Tartu linna ehitusmääruse jõustumist loetakse ehitise horisontaalprojektsiooni pinda, mille hulka arvatakse ka ehitise väljaulatuvad osad ning sammastel olev ehitise osa.
Seega oleks krundi täisehitusprotsent hoopis 52.
Tartu planeeringuteenistuse juhataja Indrek Ranniku on saanud Kulbokilt teema kohta märgukirju ja Kulbokiga ka suhelnud.
Ranniku esimene lühike kommentaar eile oli, et ehitusloa aluseks oleva projekti ja detailplaneeringu vahel on vastuolu. Ja säärasel juhul ei tohiks omavalitsus ehitusluba väljastada. Kuid arvestada tuleb asjaolu, et planeering on võrdlemisi vana. See annab ka võimaluse tõlgendada teisiti.
Keeldumiseks pole alust
Arhitekt Mattias Agabusi signeeritud projekti seletuskirjas on viidatud, et kuivõrd planeeringu kehtestamisel ei olnud omavalitsus ehitusaluse pinna mõistet sisustanud, tuleb lähtuda planeeringu kehtestamise ajal kehtinud tehniliste andmete määratlusest. Planeeringu kehtestamise aastal sai aluseks olla 1991. aastal ehitusministri käskkirjas antud definitsioon: ehitusalune pind on hoone horisontaalprojektsiooni pind sokli kõrguselt välimiste mõõtmete järgi.
Kulbok nimetab seda eksitamiseks, sest praeguseks on linn oma definitsiooni andnud ja kindlasti ei saanud planeeringu koostamisel eeldada, et maja ehitatakse viltu nii, et ülemiste korruste pindala on suurem kui alumistel.
Tartu arhitektuuri ja ehituse osakonna juhataja Andrus Mäesepp ütles, et linn ei ole ehitusluba väljastada veel jõudnud. Juristid analüüsivad olukorda, kuid tema hinnangul pole põhjust luba väljastamata jätta.
Tähelepanuväärne on, et nendele küsimustele ei pööratud tähelepanu ei linnavalitsuse teisipäevases korralduses ega sellele lisatud õiendis.
«Me ei näinud tol hetkel kaalumise kohta, ehitusalune pind oli planeeringule vastav,» ütles Mäesepp. «Tagantjärele tarkusena oleks võinud rohkem lahti kirjutada muidugi, aga selle loa puhul oli neid asjaolusid seitse-kaheksa, mida me analüüsisime. Sealhulgas kõrgus. Võib ka öelda, et uued inimesed tegelesid selle projektiga.»