Kajar Lember: peame suutma ettevõtjaid veenda Tartusse investeerima

Jüri Saar
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu abilinnapea Kajar Lember.
Tartu abilinnapea Kajar Lember. Foto: Margus Ansu

Tartu arengust on keeruline rääkida siin ettevõtlust ergutamata, leiab Tartu vastne rahanduse ja ettevõtluse valdkonna abilinnapea Kajar Lember (SDE).

Kui palju täpselt te riigikogust Tartu abilinnapeaks tulles palgas kaotasite?

See on hea küsimus. Ma ei ole täpselt arvutanud mõned sajad eurod.

Aga riigikogus on veel kuluhüvitiste pool, mida mina kasutasin autokulude katmiseks. Eks seal tekivad veel mõningad asjad. Kokku kisub see umbes tuhande euro tuuri.

Riigikogu leib valimistest valimisteni on kindel. Miks te tahtsite abilinnapeaks tulla?

Ma võib-olla ei ole oma tüübilt sellise suure kindluse taotleja. Olen veel sellises vanuses, et võiksin olla tegude juures igas mõttes. Kui valimiste ja koalitsiooniläbirääkimiste tulemusel oli võimalus linnavalitsust moodustada, oli ka küsimus, kes sinna peaks minema.

Ma ei ole pikalt kaalutleja selliste otsuste puhul. Kui on otsustuskoht, tuleb otsustada. Pean oma elus parimaks asjaks, et olen saanud teha seda, mida olen teha tahtnud.

Jah, ma olin valmis tulema.

Olete varem öelnud, et põnevam on olla Tartus koalitsioonis kui Tallinnas riigikogus opositsioonis.

Saan poliitteoorias aru, mis on opositsiooni roll. See peabki olema koalitsioonile heas mõttes nagu ora tagumikus, et tuua välja probleeme ja juhtida tähelepanu. Teisalt ei ole ma hingelt opositsionäär, pigem tuletõrjuja.

Kui oled valitsuses – pole vahet, kas riigis või omavalitsuses –, oled pidev tulekahjude kustutaja. Peale selle on sel arendav pool. Kogu aeg lahendad probleeme. See sobib minu loomusega rohkem kui opositsioonis pidev mõtlemine, kuidas keegi midagi valesti tegi ja kuidas selle eest kanna peale astuda.

Ega ma ka nüüd linnavalitsuses ei taha tegelda ajalooga selles mõttes, et mis on varem valesti tehtud. Eks analüüsima peab, aga vaade peab olema ikka ette.

Nüüd olete ise võimul ja on võimalus opositsiooni häid ideid kuulata.

Eks see opositsiooni kaasamine on probleem muidugi. Tartu on niipalju väike, et saab opositsiooniga suhelda ja saame selleks ise samme astuda. Oleme koalitsioonis rääkinud sellestki, et opositsioonisaadikud saavad volikogu komisjonide aseesimeesteks.

Kui nüüd eelarve koostamisel opositsioon teeb ettepanekuid, arutame need läbi. Riigikogus käib tuima näoga läbi- ja mahahääletamine.

Riigikogu valimistel oli teie valimisringkond Lääne-Eesti ja saared, olete olnud Tabivere vallavolinik. Kus on teie juured, teie kodu ja millisele omavalitsusele laekuvad teie maksud?

Praegu elan Tartus Tähe tänavas ja siia lähevad ka maksud. Tõesti, olen Eesti mõttes palju rännanud. Pärit Saaremaalt, haridustee tõi Tartusse. Siis oli noorel perel vaja elamispinda, aga Tartus ei hakanud hammas peale ja nii ma sattusin Tabiverre.

Seal kutsuti mind volikokku kandideerima. Mul ei olnud tookord vallas isiklikku huvi ega ühtki sugulast, olin täiesti neutraalne. See on mõnes mõttes sarnane Tartu olukorraga nüüd. Olin seal seitse aastat volikogu esimees.

Kui maadevahetuse kohtuprotsessis oleks peale jäänud Villu Reiljani advokaadid, millisesse erakonda te praegu kuuluks?

Arvan, et see maadevahetuse protsess oli üks i täpp Rahvaliidu saagal. Kui vaadata ajas tagasi, siis aastad 2007–2010 oli suur tõmblemise aeg. Polariseerumine algas pärast 2007. aasta riigikogu valimisi ja küsimus, mis saab erakonnast edasi, oli juba siis.

Olin siis aastakese erakonna peasekretär. Minu roll oli asi koos hoida ja kogu maailma klattida. Selle peale jõudsin tagasi eraettevõtlusse. Tagantjärele vaadates on keeruline öelda, mida 2006. aastal oleks pidanud teisti tegema.

Tekkinud olukorras nägi noorem põlvkond selgelt, et kahe erakonna ühendamisel võiks tekkida päris suur jõud.

Abilinnapeana on teie suuremad tegevusvaldkonnad rahandus, laenupoliitika, linnavarad, ettevõtlus, turism ja välisprojektid. Kuidas te olete seadnud need enese jaoks tähtsuse järjekorda ja kus on probleemid kõige suuremad?

Tähtsuse järjekorda on ehk keeruline panna. Arengu peale mõeldes tuleb muidugi mõelda, kuidas ergutada ettevõtlust, luua juurde töökohti ja tõmmata Tartusse rohkem inimesi. Võtmesõna on koostöö. Ülikoolidega. Teaduspargiga.

Loomulikult on oluline, et Tartu oleks Lõuna-Eesti keskus ja koondaja.

Mul on taust turismiettevõtjana. Ma olen tunnetanud, et me ei suuda Lõuna-Eestit müüa. Tartust vaadates näib, et Otepää on kuskil kaugel teises maakonnas ega ole Tartuga seotud. Mina väidan, et on otseselt seotud Tartuga. Saksamaalt või Itaaliast vaates on see nagu äärelinna sõit suurlinnas.

Kui suudame selle inimese, kes läheb Otepääle, meelitada ka Tartusse, siis võidavad kõik. Ka Tartu majutusasutused ja toitlustajad.

Kas te ei leia, et Tartu välisühendused, aga ka ühendused Eesti teiste osade ja lähipiirkondadega vajaksid järeleaitamist?

Ettevõtja loogika seisukohalt tuleks mõelda sellele, et meie klient on suuresti Peterburis, Riias ja Tallinnas. Peaksime suutma tuua nad siia.

Riia tuleb varsti Tartusse reklaami tegema. Meie peaksime minema Riiga reklaami tegema, peaksime minema ka Venemaale. Koostöö võib Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega olla, aga tegema peame ikka ise. Peterburi on nii suur tükk, et seal me üksi ehk ei suuda. Peaksime tegutsema koos Tallinnaga.

Kuidas õnnestuks Tartu lennuühendusi tihendada?

Kirju vahetada on muidugi tore. Aga meil ei ole teist teed kui leida lennupartner, kes veab ette ühte lennujaama, kust on püsilennuvõimalus Euroopasse. Kõige tõenäolisemalt on see Riia.

Eks neid lennujaamasid saab toetada, ka see on turundustegevus. See on võimalus reklaamida Tartut. See tähendab läbirääkimisi.

Kui rongiliiklusest rääkida: pandi kokku riiklik transpordi arengukava ning Tartu ja Tallinna vahel tekib võimalus sõita 160 km/h. Majandusministeeriumiga oli tõsine vaidlus, ametnikud pidasid seda võimatuks ja pidasid võimalikuks 135 km/h. Aga oli poliitiline sõnum, et Tartut ei tohi aeglase ühendusega ära lõigata.

Praegu ma vaatan, et on tekkinud küsimus, mis Rail Balticust ikkagi saab. Pärnu maakonnas on minu teada sõna võtnud päris mitu omavalitsust, et rong käib kiiresti läbi, aga nemad ei võida sellest midagi, ega ole uuest raudteest huvitatud. Võib-olla peaks Tartu siin uuesti sõna võtma. Ehk saab Rail Balticu koridori siia.

Ma ei taha teha etteheiteid, aga kui vaatame riigina suurt pilti, on meil Tartu kaudu korralik raudteekoridor. Mõistlikum on seda üht hoida, kui teha veel teine sama suur teise Eesti serva.

Tartu uuest eelarvest paistab välja kaks murekohta. Maksutulu ju tasapisi kasvab, aga tööhõive mitte. Teiseks on Tartu enda investeerimisvõime väga väike, kui jätta kõrvale eurotoetused ja laenuraha. Kus näete lahendust?

Jah, 2014. ja 2015. aastal tuleb suuresti eurorahata läbi saada.

Linn peaks suutma hakkama saada ka eurorahata.

Eks on võtmeküsimus, kas teeme projekte, mis ei tekita püsikulu juurde, või teeme projekte, mis tekitavad. Linna üks suur kohustus on rajada lasteaedu, aga see on kindlasti valiku koht, sest lasteaiakohtade loomisega kaasneb eelarvele tugev surve. Palgakulu kasvab ja kuhugi ei kao ka lasteaiakoha enda kulu.

Peame suutma ettevõtjaid veenda, miks nad peaksid tulema tegutsema Tartusse. Aga loomulikult peab siis olema noortele perekondadele pakkuda ka lasteaiakohti. Need asjad on omavahel seotud.

Sotside kohta arvatakse üldiselt, et nad on tublid raha laiali jagajad. Kas Tartu linna rahakotti ähvardab ka midagi sellist?

Mina sellist riski ei näe.

Sotsid plaanisid kõigile koolilastele maksta 50 eurot ranitsatoetust. Kas te enne lubaduse andmist arvutasite, kui palju see linnale maksma läheb?

See oli üks meie erakonna valimislubadusi ja see on tuleva aasta eelarves sees 65 000 euroga. Kõigile ei saa anda, aga 2014. aastal saavad selle esimesse klassi minejad. Me ikka arvutasime läbi, aga kui on kolme erakonna koalitsioon, siis tuleb kokku leppida.

Toetuse põhjendus on, et kooliminek on lapsevanemale teinekord palju kallim kui lapse sünni aeg. Lapse sünni puhul pakub nii riik kui ka linn mitmesuguseid toetusi.

Linnavaradest. Mida Tartul veel müüa on? Ja kas seda kavatsetakse müüa?

Mina ei ole veel näinud müügis oleva linnavara nimekirja. Kindlasti üritame aktiivsemalt tegelda tööstusparkide kruntidega, mis linnal on ja kuhu linn peaks ettevõtjaid leidma.

Kas linnaeelarve kaasav rahvahääletus ei ole lihtsalt üks propagandistlik projekt või peate seda hädavajalikuks demokraatia edendamise sammuks?

Olgem ausad, eks sellel on mõlemaid elemente. Ma hindan seda kindlasti positiivseks. Summa on küll väike. Selle peale läheb suhteliselt palju auru nii linnavalitsuse inimestel kui ka ideede pakkujatel.

Kahtlemata on oluline märgiline pool, et inimesi ja nende ideid kaasatakse. Lisandväärtus on, et inimesed mõtlevad linna vajaduste peale. Ma arvan, et linnavalitsus oskab lugeda seda nimekirja mõttega, et mis nüüd tegemata jääb, on kuskil investeeringute kavas.

Kolleegid panid kaasa küsimuse, miks on Tartu kesklinna laadad nii üheülbalised?

Noh, jah. Võib-olla tulekski tekitada mingi ideekonkurss, kuidas neid asju teha. Selliste ürituste huvitavamaks tegemine on pidev töö. Mitte et seni oli kõik valesti ja nüüd teeme teisiti. Aga kui on küsimus, siis võib-olla ongi probleem. Eks ma suhtlen ettevõtlusosakonnaga ja nuputame.

Täikad tõmbas käima Maire Aunaste. Miks laatasid peab korraldama ettevõtlusosakond?

See võiks kindlasti olla ka eraalgatuse korras, kui see algatus olemas oleks. Me oleme pidanud vajalikuks selliseid laatasid linnas, võib-olla võiks neid korraldada keegi teine. Näitustehalli juures kavandatakse laatasid eraalgatuse korras.

See küsimus jääb ikka, kuidas ja kas linn peaks neid toetama.

Kuidas tuleks edasi arendada loomemajanduskeskust, mis on väga edukalt käima läinud?

Võtmeküsimus on, kas fookus läheb Raadile või jääb see kesklinna. Arvan, et kui loomelinnaku projekt läheb käima, kandub fookus Raadile.

See on mõneti analoogne Tartu teaduspargiga – mõlema idee on aidata ettevõtjal alustada oma tegevusega. Nii peabki ettevõtjale avaliku sektori tugi tulema. Kuidas teisiti saaks see ikka olla.


CV

Kajar Lember (37)

• Lõpetanud 1991 Orissaares põhikooli, 1996 Vana-Võidu kõrgema põllumajanduskooli, 2004 Audentese ülikooli majanduse alal. 2002–2006 õppis Tartu ülikooli Euroopa kolledžis Euroopa õpingute magistriprogrammis, see jäi lõpetamata.

• Aastatel 1997–2004 ettevõtja, 2004–2005 Jõgevamaa arendus- ja ettevõtluskeskuse konsultant, 2005–2007 rahandusministri nõunik, 2007–2008 Rahvaliidu peasekretär, 2004–2011 ASi Emajõe Veevärk nõukogu esimees, 2008–2011 kogu pere mängumaa Vudila juhataja, 2011–2013 riigikogu liige.

• 2002–2009 oli Tabivere vallavolikogu esimees.

• Abielus, poeg ja tütar.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles