Üdiluuletused kõnelevad Jüri Üdi ajast

Juhan Viiding (1948–1995) avaldas pärast viit suures tiraažis luuleraamatut, mis kõik kadusid müügilt kiiresti nagu õhtune päike silmapiiri taha, õhukese valikkogu «Ma olin Jüri Üdi». Sellesse koondas ta paremad sama pseudonüümi all trükitud luuletused.

Üdi ja Viidingu «Kogutud luuletused» koostas Hasso Krull. See on paks, kuid samuti väga menukas raamat. Ka neljas, aastal 2008 kirjastuse Tuum välja antud trükk on praeguseks ilmselt kõikjal läbi müüdud.

Meeletu menukuse põhjuseks võib tuua Krulli järelsõnast selles paksus raamatus väite, et Jüri Üdi looming põhjustas meie luulekeele revolutsiooni. See oli nii võimas, et haaras kaasa sadu enamasti noori sahtlisse kirjutajaid ning samuti neid, kes said oma loomingut avaldada raamatukaante vahel või perioodilistes väljaannetes.

Üdiluuletused

Kirjanike liidu saalis Tallinnas eelmisel nädalal tutvustatud luulekogu «Ma olen Jüri Üdi. Valik üdiluuletusi 1974–1990» on koostanud luuletajad Hasso Krull ja Carolina Pihelgas, keda võib sageli näha üheskoos Karlova linnaosas Tartus.

Raamatus on luuletused, «mille oleks võinud kirjutada Jüri Üdi, kui ta ei oleks olnud ka Juhan Viiding; luuletused, mis toituvad ikka sellestsamast üdist, kuigi nad on kasvatanud teistsuguse liha ja luu». Sellegi järelsõna on kirjutanud Hasso Krull.

Autoreid on Jaanus Adamsonist, Mare Albrist ja Priidu Beierist kuni Ike Volkovi, Ain Väädi ja Julius Ürdini. (Vahepeal on 47 enamasti nimekat meest ja naist, kelle hulgas leidis nende ridade kirjutaja ka oma nime.) Ja kummalisel kombel ka Valmar Adams.

Keskealisele ja noorelegi

Kõige suurema elamuse vastsest üdiraamatust saab ilmselt keskealine lugeja, kes oli kirjandusega kursis juba 1970. aastatel.

Kuid küllap leiab endale mõndagi avastada ja kõrvutada ka noor.

Raamat
«Ma olen Jüri Üdi»,
koostanud Hasso Krull ja Carolina Pihelgas,
Eesti Keele Sihtasutus, 2013, 116 lk.