Peep Mardiste: avame linnavolikogu kodanikuühendustele

Ühe muudatusena võiks kutsuda volikogu komisjonidesse «poliitsüsteemiväliseid» eksperte. Samuti võiks uus volikogu varsti üles võtta siduvate rahvahääletuste teema.

Tartu volikogu peab oma istungeid üldjuhul korra kuus. Ülikooli raamatukogu saalis võib iga huviline neid arutelusid kuulamas käia, istungit kantakse veebis reaalajas üle ja värvikamaid seiku kajastab Tartu Postimees. Suurem sisuline töö eelnõude ettevalmistamisel käib siiski volikogu komisjonides, mis on paraku huvilistele rohkem varjatud.

Tartu (ja mitte ainult Tartu) valitsemise üks probleeme on jätkuvalt võimetus ära kasutada volikoguväliste huvigruppide ekspertiisi. Liiga sageli kuulevad linnaosaseltsid või teised huvigrupid neid huvitavat valdkonda puudutavatest otsustest alles siis, kui kaasarääkimise võimalused on juba minimaalsed.

Tagantjärele tänitamine ei tee aga kedagi õnnelikuks, seega võiks linna põhimääruse tasandil kaaluda mõnd muudatust, mis linna juhtimist läbipaistvamaks ja kaasavamaks muudaks. Ühe sellisena võiks pisut suurendada volikogu komisjonide koosseise, kutsudes sinna otse kandideerima pädevaid eksperte või asjassepuutuva sihtgrupi esindajaid.

Ekspertliikmed

Vahetult pärast omavalitsuste valimisi võiks olla kas kõigil linlastel või vaid linnas tegutsevatel asutustel-organisatsioonidel võimalus etteantud vormis esitada pädevaid eksperte komisjonide liikmekandidaatideks. Volikogu vaataks ettepanekud läbi ja volinikud peaks jõudma kokkuleppele selles, keda esitatud kandidaatidest komisjonidesse nimetada.

Oletame, et tegutseb kümneliikmeline komisjon, kus vana tava kohaselt võtavad koalitsioonisaadikud kuus kohta, jättes opositsioonile neli. Minu ettepaneku kohaselt võiks muuta sellise komisjoni 12-liikmeliseks  ning volikogul oleks võimalik valida kahele lisakohale esitatud kandidaatide seast tunnustatud eksperte või oluliste sihtgruppide esindajaid.

Ma ei väida, et volikogus esindatud erakondadel ja valimisliitudel ei jaguks igale teemale eksperte, kuid tarkust pole kunagi liialt palju ja oluliste huvigruppide otsene osalus linna juhtimises on väga vajalik lisaväärtus.

Kahe valimisliidu saamine volikogusse on väga tervitatav, kuid see ei tähenda kaugeltki, et linn enam kodanikuühendustega otse suhtlema ei peaks.

Minu toodud näite puhul võiks hüpoteetilisel hääletusel komisjonis tekkida 6 : 6 patiseis, aga sellisel juhul võiks otsustavaks saada komisjoni esimehe hääl. Nii ei tohiks ka valitsejatel tekkida hirmu, et opositsioon ja sõltumatud liikmed selgi kokku pannes koalitsioonile kambaka saaks teha.

Oleks ju igati normaalne, kui sotsiaalkomisjoni töös saaks soovi korral osaleda näiteks eakate või puuetega inimeste organisatsioonid või planeeringukomisjonis planeerijate ühingu eksperdid. Kaotada poleks linnavolikogus esindatud erakondadel ja valimisliitudel sellest midagi, võita aga omajagu. Eelnev ei vabastaks linnavalitsust ja volikogu loomulikult kohustusest teistes suhtlusvormides iga päev kõiki huvigruppe kaasata ja informeerida.

Veelgi lihtsam muudatus võiks seisneda selles, et ka komisjonide istungitelt tehtaks veebiülekandeid. Olen ise volikogu komisjoni liige olnud ja tean, et raekoja koosolekuruum võimaldab mahutada vaid kümmekond külalist.

Veebiülekanne huviliste arvule piiranguid ei seaks ja nende korraldamine ei tohiks olla linnale üleliia kulukas.

Samuti nagu eelmise volikogu viimasel istungil, võib ka komisjonides ülekandeid katkestada, kui arutluse all on näiteks plaanitava riigihankega seotud detailid või muu, mis peab tol hetkel olema võõraste silmade eest varjul. Veebiülekanne võimaldaks aruelu jälgida ka komisjoni neil liikmetel, kes olude sunnil parasjagu kohal olla ei saa.

Kui volikogu töökorra küsimused on lähinädalate teema, siis pisut pikemas perspektiivis soovitan volikogul töösse võtta algatuse, mis tsementeeriks linlaste võimaluse ka valimistevahelisel ajal linna arengut jõuliselt suunata – siduvate rahvahääletuste korra kehtestamise.

Siduvad rahvahääletused

Lihtsalt öeldes looks see võimaluse linlaste piisava toetuse korral algatada uusi eelnõusid või tühistada rae algatusi, mis on linlastele vastumeelsed.

Skeemi üksikasjade üle võib vaielda, kuid tähtis on põhimõte: valijail peab olema mõjukas hoob, millega vajadusel ka valimiste vahel linnavalitsusele ja -volikogule oma eelistustest märku anda.

Rahvahääletuse korraldamine pole loomulikult odav ettevõtmine. Peale selle on valdkondi, näiteks eelarve, kus neid ei tohikski lubada.

Et üksikud huvigrupid linna otsustega liiga lihtsalt manipuleerida ei saaks, võiks mistahes otsuse eelnõu rahvahääletusele paneku eelduseks olla näiteks kümne protsendi valimisõiguslike tartlaste allkirjade kogumine. Kui selline kogus allkirju koos, peaks rahvahääletuse läbiviimine vastavas küsimuses olema linnavalitsusele juba kohustuslik.

Loomulikult peaks olema võimalik e-hääletada, vastasel korral võib osavõtt liialt leigeks jääda. Saada pealt 5000 linlast nõusse mingi ettepanekuga pole lihtne, kuid poleks siiski võimatu ettevõtmine. Selliseid rahvahääletusi oleks ilmselt harva, aga oluline oleks võimalus ise – linlased saaks peatada linnavalitsuse mõne rumaluse või välja pakkuda uut algatust.

Luua linlastele võimalus suunata tillukest osa linnaeelarvest on kiiduväärt algatus, kuid linlaste kaasamise teemal saab ja peab tegema hoopis rohkem.