Siili tänavast paistab Emajõe võimas hingamine

Vilja Kohler
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kevadine suurvesi ja tänane juubilar sotsiaalteadlane Marju Lauristin oma kodurõdul.
Kevadine suurvesi ja tänane juubilar sotsiaalteadlane Marju Lauristin oma kodurõdul. Foto: Margus Ansu

Vaata, kuhu tahad, aina vesi! Alles kusagil kauguses, vetevälja ja pajude taga paistavad Ihaste elamised. Selline vaatepilt avaneb praegu Emajõe kaldalt Siili tänava kortermaja kuuendalt korruselt.


«Suurepärane kevadine ime,» ütles oma koduaknast avaneva ja tont teab, mitu miljonit krooni väärt vaate kohta Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi meediauuringute vanemteadur Peeter Vihalemm.



«See on Emajõe võimas hingamine,» lisas Peeter Vihalemma abikaasa, täna 70. sünnipäeva tähistav sotsiaalteadlane Marju Lauristin. «Loodus näitab inimestele nõnda ette, kuhu tohib hooneid ehitada ja kuhu ei tohi.»



Siili tänavast poolesaja meetri kauguselt mööda vonklev Emajõgi hingab võimsalt, vesi on üle ujutanud mitu kilomeetrit luhta ning loksub juba Ihaste aedades ja keldrites. «Eelmisel kevadel oli siin samasugune pilt,» märkis teist kevadet Siili tänavas elav Marju Lauristin.



Ilusat võimsalt vesist vaatepilti pakub loodus jõe ääres vähemalt maini. Ja aina ilusamaks läheb. «Linnud on ju veel tulemata,» rääkis Marju Lauristin. «Kui nemad kah kohale jõuavad, siis on siin eriti uhke pilt.»



Uputust Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm ei karda. «Siinpool jõge on kallas kõrgemale tõstetud, midagi hullu ei saa juhtuda,» on tihti jõe ääres jalutav Marju Lauristin kindel.



Emajõgi küündis eile Tartus 290 sentimeetrit üle mõõdulati nulli. Viimati oli jõgi sama kõrge 2005. aasta jaanuaris. Tõus jätkub, selle sajandi uus rekord on tulemas. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles