Filmifestival seljatab noorusekultuse

Sanja (37) ja Varblane (19) on töölised Moskva killustikuterminalis, kummalegi pole palka makstud, mistõttu Varblane ei saa dokumentide ja rahata koju tagasi sõita, Sanja aga ei saa sõbrameest üksinda maha jätta.

See on episood vene filmist «Sanja ja Varblane», mida näeb esmaspäeval algaval Maailmafilmi festivalil. Kahe selli lugu on antropoloogiline pilk hetkele tänapäeva tööliste elust. Film on sellest, kuidas kaks inimest saavad üksteist meeleheite piiril toetada.

Sellise inimlähedase ja igapäevase pilgu heidavad elule poolsada tänavu Maailmafilmi festivalil linastuvat filmi. Antropoloogilisest dokumentaalfilmist võiks oodata ammuste tavade jäädvustamist ja memmede unustuse hõlma vajuvat laulu, Maailmafilm toob aga sedakorda reaalsuse kaks sammu lähemale.

Uganda lapssõdurid

Esmaspäevane eriprogramm paneb peeglisse vaatama – «Vananemise kogemused» pajatab vananemist puudutavaid lugusid maailma eri paigust. Noorusekultuslik Lääne ühiskond otsib iga hinna eest viise, kuidas vananemist peatada, paljud kultuurid näevad asja aga hoopis teisiti.

Maailmafilmi festivali tegevjuht Taavi Tatsi sõnas, et tänavu tuli festivali konkursile 150 filmi, millest põhiprogrammi pääses umbes 40. Filmid ise dikteerisid selle, et neid sai rühmitada teemaplokkideks. Nii ongi teisipäevases eriprogrammis Leonard Ka­mer­lingi Alaska põliskultuuridest rääkivad filmid, reedel kavas aga eesti dokumentalistika hommik.

Välismaiste filmitegijate hulka on sattunud ka eesti autoreid. Üks neist on 1980. aastal Võrus sündinud operaator Kullar Viimne.

«Michael on olnud koos mässajatega enam kui kuus aastat. Kui nad rääkisid, et tema vanemad on tapetud, muutus ta jämedaks ja tahumatuks – vägivaldset noorukit kasutati püssijõuna.» Selliseid lugusid Põhja-Uganda lapssõduritest on Viimse kaamerasilma ette jäänud mitmeid.

Viimse fotodele jäädvustatud pilte Ugandast näeb festivali ajal näitusel «Maapähklitaevas».

Tatsi võtab festivali maailmapildid kokku: «Festivali filmid peegeldavad, mis on maailmas oluline ja millest filmi tehakse.» Nii ongi kaamera ette sattunud nii setu pulm («Seto saaja’ 2009») kui ka mehed neid teenindavate prostituutide silme läbi («Mehed»).

Glamuuri köögipool

Rikkad ja ilusad jõuavad meediaveergudele nagunii. Armani ja Hugo Boss on kaubamärgid, mida teavad lisaks rikastele paljud vaesedki. Eriti hästi tunnevad nende kaubamärkide hingeelu Põhja-Portugalis asuva tekstiilitehase 1200 töötajat, kes toodavad kangaid just nende kaubamärgirõivaste tarvis.
Laupäeval linastuv film «Maantee 206» räägib nende tööliste loo. 

«Nii nagu neli viiendikku maailma elanikkonnast ei ela hästi, nii võib öelda ka, et sellel elul on samuti raskemat nooti juures,» võttis Tatsi kokku rikkusest ja kuulsusest kaugele jäävate inimeste elu.

Tatsi sõnul näitavad dokumentaalfilmid, et ühiskondades, kus materiaalne toimetulek pole kõige parem, tunnevad inimesed samamoodi elust rõõmu.

Seda ilmestab rumeenia vanapaarist jutustav festivali lõpufilm «Konstantin ja Jelena». «Konstantin ja Jelena teavad, et elu peab kord otsa saama, kuid nad on õnnelikud kõige üle, mis neil on olnud,» seisab filmikirjelduses.

Maailmafilm 2010

• 22.–28. märtsini Tartus Athena keskuses (Küütri 1) ja Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas.

• Athenas saab filme vaadata korraga kolmes kohas: kinosaalis, festivali kohvikus teleekraanilt ning lösukinos taevasaalis. Lösukinno on oodatud ka lastega vaatajad, sest seal ei tohiks lösutavad filmivaatajad pahaks panna lapsenuttu või tavalisest suuremat sagimist.

• Enne kella 17 näidatavad filmid on tasuta.

• Festivali kohta leiab teavet aadressilt
www.worldfilm.ee.