Kadri Leetmaa: kas Tartu linn mahub kolme kasti?

, geograafiadoktor (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kadri Leetmaa
Kadri Leetmaa Foto: -/SCANPIX

Tartu ringtee väljaehitamine on Tartu linna järgnevate aastate prioriteet, seda enam, et ehitusse on lootust kaasata euroraha. Ringteega seonduvad ka mitmed uute linnaäärsete kaubanduskeskuste plaanid.


Seoses idaringtee planeerimisega on menetluses detailplaneering, mille järgi ehitatakse kaubanduskeskus Annelinna ja Luunja valla piirile.



Linnavalitsus arutleb küll selle üle, mitu puud peaks istutama ühe parkimiskoha kohta, vastuseta on aga küsimus, mitu Lõunakeskuse-laadset «lõbustusparki» on Tartu linna äärealadel kümne aasta pärast. Veel ambitsioonikamad Põhjakeskuse plaanid Raadil on ootamas sealse ringteelõigu ehitust ja paremat majanduskliimat.



Mis siis ikkagi saab, kui kogu Tartu neisse kolme kasti ära mahub? Trassivaliku arutelude kõrval oleks nüüd aeg ringtee mõjud linnale läbi arutada ning võimalikud valikud naabervaldadega kokku leppida.



Uued tegevuskeskused


Tartlased on viimastel aastatel kogenud Lõunakeskuse rajamisega seotud muutust linna igapäevarütmis. Linnale on tekkinud teine keskus, kus «kõik on koos» (Lõunakeskuse tunnuslause), just samamoodi, nagu see on varem olnud kesklinnas.



Kaubanduskeskused on pildil kõigis linnades, sinna kolivad tasapisi poed, pangakontorid ja iluteenindus, aga ka sportimisvõimalused, näitused, kontserdid ja noorte kohtumispaigad.



Inimesed ja ostujõud on igas linnas piiratud ressurss. Lõpmatult uusi kaubandus- ja teeninduskeskusi linna suubuvate magistraalide äärde ehitades ei jagu inimesi kõikjale. Tulemuseks on see, et üheski kohas ei suudeta välja arendada terviklikku uut tegevuskeskust, kus saaks korraga korda ajada palju asju ning kuhu linlastel oleks hõlbus liigelda.



Uued linnaserva tegevuskeskused on traditsioonilise kesklinna konkurendid. Kesklinnal on kõrgema maahinna ja parkimismurede tõttu nendega raske konkureerida.



Ajalookihilisse kesklinna on koondunud tähendusega kohad, millest saab lugusid luua ka turistile ja millega seostub linna imidž. Kaubanduskeskused on valdavalt standardsed «mittekohad».



Oma reisikogemustest suudan meeldejäävana meenutada vaid paari säärast ning ei usu, et kui tahes ambitsioonikas ostlemisparadiis võiks Tartust teha üle ilma kuulsa linna. Lisaks sellele on kaubanduskeskusesse asja vaid neil, kes suudavad tarbida. Nende tarbimisruumide kõrval jääb aga järjest enam unarusse traditsiooniline linna avalik ruum.



Ringtee ehitamise mõte on juhtida transiitliiklus linnast ära ja vähendada kesklinna liikluskoormust. Samal ajal muutuvad aga seni linnast kaugel olnud piirkonnad elamuehitusele ja linna ruumikitsikust vältivatele ettevõtetele atraktiivseks.



Liiklemisvajaduse kasv


Ka Tartu ringtee saab varem või hiljem ääristatud odavate hilbu-outlet’ide, mööbli- ja ehituspoodide, logistikakeskuste, tööstusparkide, vaba aja teemaparkide, uute bürookomplekside ja muu seesugusega. Muist sellest tuleb mõistagi linna arvelt.



Inimestele on elukohavalikul atraktiivne poodlemis­võimalus kodutee ääres, poodidele ja vaba aja veetmise kohtadele omakorda linna ümbruse tarbijaskond.



Maakeeli öeldes avab iga linnaäärne kaubanduskeskus rohelise tee inimeste linnast välja kolimisele selles ilmakaares. Niisuguse kahvliga peab ka Tartu arvestama mis tahes uuele äärelinna kaubanduskeskusele rohelist teed andes.



On palju loodetud, et linnast välja kolinud ettevõtetes hakkavad tööl käima sama kandi uued elanikud, vähendades nii igapäevase töörände vajadust.



Enamik uuringuid maailmas tõestab vastupidist: kaks töötavat inimest peres leiavad harva mõlemad tööd elukoha lähedal; olude sunnil vahetatakse töökohta ja uus töö võib asuda teises linnaservas; spetsiifilised vaba aja veetmise võimalused on vaid ühes kohas regioonis jne.



Nii muutuvad inimeste igapäevased teekonnad üha mitmesuunalisemaks ning päevased liikumistrajektoorid väga pikaks. Tavapärast eeslinna-kesklinna vahel pendeldamist tööle ja tagasi on võimalik siduda ühistranspordivõrku, ent hajuvas linnas saab vahemaade ületamisega hakkama vaid autoga inimene.



Tõrjutud inimesed


Tegemist on kaugelt enama kui transpordilogistilise probleemiga. Maailmas on palju räägitud sellest, et ruumimuutustega ei saa kõik elanike rühmad ühtviisi hakkama. Ebapiisav ühistransport ei võimalda tööle minna sinna, kus tööd on, liiga keeruline on seigelda vaid autoga ligipääsetavasse odavasse toidupoodi.



Selle tulemusena elavad teatud inimrühmad eri linnakvartalites, sõidavad eri liiki transpordivahenditega ega kohtu üksteisega päeva jooksul ka muude tegevuste kaudu – loodud linnaruum eraldab ühiskonnakihid. Nii ei pruugi autoga liiklev inimene märgatagi, et ligikaudu kolmandik Tartu elanikest on tudengid ja pensionärid.



Tartus on suur hulk inimesi, kes säästliku eluviisi põhimõttest lähtudes eelistaksid elada autota või selle vahel koju jätta. Kas meie eesmärk on ka see seltskond autodesse saada? Me tõrjume neid just väiksema liikuvuse pärast, sest nemad ei saa sinna, kus «kõik on koos».



Kui linnas elamine eeldab peres mitut autot, sest osa argielust toimub linnast väljas asuvate transpordisõlmede ümbruses, ei vähene ka liikluskoormus linnas, mis oli ju algselt asja mõte.



Tee-ehitus saab olla efektiivne, kui kõrvuti sellega töötatakse autoliikluse kasvu tagasi hoidvate lahenduste kallal. Kasutamata võimalusi on palju: kesklinna elukvartalite väärtustamine, heas korras rohealad elukoha lähedal, head tingimused jalakäijale, jalgrattateed põhilistesse sihtkohtadesse, lasteaiakohad elukoha lähedal jne.



Valglinnastumise valu


Lahendust on vaja aga ka liikuvama elustiili jaoks. On paratamatu, et uute ringteelõikude äärde hakkab koonduma ettevõtlus. Kas aga suudetakse kujundada paar tugevamat uut tegevuskeskust või ääristab ringteed amorfne kastikeste riburada ja tee ühest teiseni käib parklast parklani.



Selline stsenaarium on väga võimalik, sest võrreldes keskmise Euroopa linnaga on Tartu ümber palju vaba maad. Kast ehitatakse just sinna, kust odavamalt ja sekeldusteta maa kätte saab.



Kui hajumine nagunii aset leiab, siis otsigem koos naabervaldadega lahendust, kuidas linnaäärtesse võiksid tekkida kohad, mis on linnaosade ja kesklinnaga seotud ning kus saab mugavalt käia ka bussi ja rattaga.



Olgu need pigem huvitava imidžiga linnaäärsed uusasumid, mitte üheülbalised «mittekohad».



Kui mõne vallavanema «egotripp» on linnale uue keskuse tekitamine, siis kutsugem ta arutlema, kuidas tema uus ja linna vana keskus teineteist täiendada võiksid. Kui teised soovivad, et iga linna sissesõidutee ääres peaks olema parem kaubanduskeskus kui naabril, siis küsigem neilt, millisena soovivad nemad näha Tartu kesklinna.



Raske uskuda, et ükski Tartu naabervaldade parunitest linnale siiralt ära panna tahaks. Valdadel puudub aga igasugune alus kastiplaneerijatele ei öelda, kui linn ja vallad pole välja kujundanud ühist planeeringukontseptsiooni.



Seda, mida peaks tegema maakonnaplaneering, võiks viimase nõrgavõitu staatuse juures eest vedada linn ise, sest suurim valglinnastumise valu kuhjub Tartu tänavatele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles