Üheksas veel avalikustamata autorite võistlustöös otsiti lahendusi, kuidas luua Emajõe ärikeskuse ja bussijaama ümber mõnusamat linnaruumi ning päästa bussijaam «ära kadumisest».
Võistlus tõi mitu Tartu bussijaama ala ideed
2. oktoober 2013, 14:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Žürii valis auhinnaväärilised tööd, seejuures jäi esikoht välja andmata.
Žürii esimees, Emajõe ärikeskuse juhataja Ain Tammvere ütles, et üliägedat, vau-efektiga tööd ei olnud. Oli häid ideid, kuidas linnaruumi kujundada, vähem selliseid, kuidas bussijaama kujundada avalikustamisele saadetava detailplaneeringu valguses.
«Rohkem oli selliseid ideid, mida saaks tulevikus kasutada ja mis puudutavad nii Emajõe kallast kui ka Soola tänava pikendust,» sõnas Tammvere.
Žürii liige, Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus ütles, et bussijaama uus kontseptsioon – reisijad saavad bussi oodata soojas siseruumis ja aega saab parajaks teha poodides jalutades – võib olla üsna hea, kui see toimib nagu Helsingis Kamppis. Aga ta on murelik.
«Avaliku ruumi seisukohast, paistab, võib asi minna ainult halvemaks,» ütles Arjus.
«Annelinlane, kes tuleb Turusillalt, peab minema bussijaama samast august, kust kaubaautod, prügiautod ja bussid,» jätkas Arjus. «Meie hirm on see, et bussijaam kaob linnaruumist ära. Samal ajal me koostame kesklinna üldplaneeringut. Peamine printsiip on aktiivne avalik ruum, mille tagamiseks on vaja, et ärid ja ettevõtted avanevad otse tänavale, et tänavakasutust suurendada ja muuta linnaruum kergliiklejasõbralikuks. Sellepärast me selle konkursi tegime.»
Laiem maa-ala
Arjus ütles, et linn soovitas tungivalt seda konkurssi.
Üldplaneering nõuab tema selgitusel sellise tähtsa kesklinnas asuva hoone projekteerimiseks võistluse korraldamist, aga Tasku arhitekti Kalle Rõõmusega ei saavutatud kokkulepet teha arhitektuurikonkurss juurdeehitise projekteerimiseks.
Sestap tuli asemele linnaruumi ideevõistlus, mis tegeleb bussijaama ala ja Tasku ümbrusega laiemalt.
Arjus nimetas, et žüriil tekkis konflikt, kas lähtuda tuleks äsja linnavalitsuse heakskiidu saanud detailplaneeringule vastavusest või võib linnaruumi vaadata laiemalt. Mitu konkursil osalejat vaatas laiemalt.
«Selgelt on ettevõtja huvi menetleda planeeringut võimalikult ladusalt. Kardeti, et liiga radikaalne muudatus toob suure ajatakistuse,» lausus Arjus. Kuid kiirustamine pole ka hea.
«Bussijaama tehakse üks kord ja seda tuleb teha hästi,» lisas ta.
Arjus nimetas, et žürii arhitektidele meeldis enam töö märgusõnaga «Suhtlev ruum», mis tegeleb linnaruumiga laiemalt ja pakub muu hulgas Soola tänava jalakäijate ala laiendamist autoliikluse arvelt.
Autoliiklus võiks olla suunatud Tartu hotelli ja Ahhaa vahel olevale Sadama tänavale. Peale selle oli tugevalt kasutatud printsiipi, et asutuste uksed peavad avanema tänavale.
Seevastu «Linnamootor» vastas rohkem planeeringule ning pakkus muu hulgas Soola ja Väike-Tähe ristmiku piirkonda välja linnaväljaku, mis võiks olla eri liikumissuundade ühendaja, aga ühtlasi mõnus bussiootamise koht vabas õhus.
Auhinnatute hulka mahtus radikaalne «Sadama värav», mis parema linnaruumi nimel soovitas kaotada ka avaparklad Dorpati ja Tartu hotelli eest.
Ajastuse küsimus
Arjuse sõnul tõi konkurss välja, et Tasku piirkonna detailplaneeringu kehtestamine enne, kui valminud on kesklinna üldplaneering, on probleem.
«Vaja võib olla palju laiema mõjuga otsuseid. Kui kitsal maalapil otsustatakse suured asjad ära, jääb see takistama piirkonna arengut,» ütles ta.
Tammvere omalt poolt ütles, et selle ideevõistluse ajastus pole olnud parim, selle oleks võinud teha varem, nii oleks sellest detailplaneeringu koostamisel rohkem abi olnud.
Žüriisse kuulusid veel Dorpati OÜ juhataja Kersti Seli ning arhitektid Margit Aule ja Andres Kadarik.
Võistlustöid saab vaadata aadressil www.tartu.ee/aeo.