Priit Pullerits: minge siit minema!

Vastus koorub järgmistest näidetest.

Saun Ungarilt tuligi, 1:5. Eesti kaotuses, tõdes peatreener Tarmo Rüütli, said otsustavaks komplekteeritus (jah, seda võis arvata) ja – pange nüüd tähele, mida ta ütles! – eelmise mängu väsimus. Mis siis, et Eesti eelmine mäng peeti samamoodi neli päeva tagasi nagu Ungari eelmine mängki. Ungari ei olnud väsinud? Aga miks Eesti oli?

Eelmisel nädalavahetusel kaotas Tartu Rock hooajaeelse turniiri finaalis Lätis Ventspilsi meeskonnale. Mida ütles allajäämise selgituseks Rocki peatreener Gert Kullamäe? Ütles seda: «Ilmselt oli nii mõnelegi mehele kolm lähestikku mängupäeva veel liiast.» Aga Ventspilsi meestele ei olnud? Miks Eesti meestele oli?

Või veel üks samast ooperist näide. Eesti U20 korvpallikoondis alustas suvel kodust EM-finaalturniiri hoogsalt ja paljulubavalt. Mäletate, meeskond võitles südilt Sloveeniaga, purustas alagrupis Tšehhi, hirmutas koguni Itaaliat. Kuid lõpus vajus Eesti koondis niivõrd ära, et tuli leppida eelviimase kohaga. Läti noormehed võitlesid aga välja hõbemedali.

Siit siis vastus algul püstitatud küsimusele: enamikule Eesti sportlastest käib sagedast pingutamist nõudev tihe turniirisüsteem lihtsalt üle jõu. Jaksu ei jätku, võhm saab otsa. Ja siis ongi argikeeles öelduna kööga ...

Aga tõelises tippspordis alles siis korralikuks pingutamiseks ja murdmiseks läheb, kui alagrupimängud peetud. Meenutage eelmisel nädalal lõppenud korvpalli EM-turniiri: neil, kes vahegruppi jõudsid, tuli tosina päevaga pidada kaheksa mängu. Alagrupi graafik nägi kõigile ette viis mängu ainult ühe puhkepäevaga.

Kahe aasta pärast osaleb üle tüki aja EM-turniiril ka Eesti koondis. Korvpallifännide rõõm sinna jõudmisest küündis pilvepiirini. Aga sinna pääsemine, vaadakem tõele näkku, oli tehtud liiga lihtsaks: neli otsustavat mängu jagunesid tervelt 11 päeva peale. Ent mis saab siis, kui viis mängu, tõeliselt kõva mängu, tuleb pidada kõigest kuue päevaga? Praeguse seisuga, tõdegem, pole lootustki, et Eesti meeskond alagrupiturniiri lõpuks koost ei lagune.

Sellest, et Eesti jalgpallurid Hollandit peaaegu võita suutsid, ei maksa mingeid illusioone luua. 2:2 viik maailma ühe parema meeskonnaga ei näita vähimalgi määral Eesti koondise taset, isegi mitte potentsiaali. Hea ja võimekas meeskond ei kuku kõigest paari päevaga nii ära, et pärast kangelaslikku lahingut kodustaadionil lasta Euroopa keskmikul end tuuseldada ja alandada.

Kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Nool on tabavalt öelnud, et sportlase võimeid ei näita tema viimatine tulemus, vaid viimase kümne võistluse keskmine tulemus. Sportmängudes näitab meeskonna taset tihedas turniirisüsteemis tipptasemel konkurentidega peetud kolme või viie kohtumise tulemus. Aga esmalt tuleb mõnele niisugusele turniirile üldse jõuda, et saaks hakata adekvaatselt taset mõõtma.

See, miks Eesti koondised peavad rahulduma üksikute sähvatustega ega saa loota turniiriedule, tuleneb igihaljast tõsiasjast: ükski meeskond pole tugevam, kui on selle liikmed. Kui korvpallimeeskonnas on ainult kaks meest, Kristjan Kangur ja Siim-Sander Vene, kes mängivad Euroopas vähegi arvestatavas klubis, ja jalgpallimeeskonnas vaid üks, Ragnar Klavan, kes Lääne-Euroopa tugevates liigades kaasa lööb, ongi põhjendamatu Eesti koondistelt midagi säravat loota.

Euroopa tase on midagi kauget, kõrget ja kättesaamatut. Seda ilmestab üksainus detail: kas mäletate, kui mitu korda Eesti korvpallurid suve lõpu otsustavates mängudes Valgevene ja Bulgaaria vastu palli atleetlikult pealt surusid, nagu tipptasemel tavaks? Rain Veideman kahes episoodis, kus sai korralikult ja rahulikult hoogu võtta – ja oligi vist kõik.

Järeldus on päevselge: karastuda on vaja, veest ja tulest tuleb läbi käia. Normiks tuleb seada, et ükski Eesti sportmängude koondislane ei vääri tegelikult oma kohta koondises, kui ta ei mängi piiritaguses korralikus liigas või vähemasti ei ilmuta raugematut soovi sinna välja murda. Sest muidu on, tjah, tulemustega kööga ...