Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Heljo Pikhof:
Alustuseks võiks küsida: kas viisteist aastat linnajuhtimist ühe taktikepi all on palju või vähe, saati siis meie paarikümne iseseisvusaasta taustal?
Mina vastaksin: seda on liiast. Võimul, teadagi, on kalduvus korrumpeeruda. Tartu areng on nihkes, tasakaal eri huvide ja soovide vahel paigast ära. Alati saab ju valida mitme võimaluse vahel: kas nende huvides, kes võimule lähemal, või nende huvides, kes tuge, lahendust, lootust kõige rohkem vajavad.
Ka iga kodanik peaks saama valida, kas liituda mõne poliitilise jõuga või mitte, olgu ta pealegi asutuse või ettevõtte juht. Aga ole sa nii hakkaja kui tahes, kui poliitikakaugena sinu tööelu ikka kuidagi kännu tagant lahti ei pääse, annab pragmaatiline aru viimaks alla: tühja sest, astugem siis – Tartu puhul – Reformierakonda.
Nõnda ei pea see ometi kestma meie vaimupealinnas. Demokraatliku juhtimise põhialuseid ongi see, et võim vahetuks, et vaateväli avarduks, et linn usaldaks rohkem oma kodanikke igas vallas – kogukonnainitsiatiivist osalusdemokraatiani, liiklusest kultuurikorralduseni.
Puhuti tundub, et praegune linnavalitsus näeb meie linna autoaknast, kesklinnas sõitva auto aknast. (Ehk just viimasel põhjusel tulekski südalinnas jalakäijate ala laiendada?)
Ometi on kümneid ja sadu muidki vaatenurki: on annelinlase ja tammelinlase pilk; on lapsevanema ja eaka inimese pilk; on tudengi ja professori pilk.
Julgeksin väita, et kõik see kokku teeb üsnagi sotsiaaldemokraatliku pilgu, sest prisma, mille läbi näeme meie (linna)elu, on inimesest hoolimine ja solidaarsus, on muudki väärtused peale edu ja rikkuse – rõhuga empaatiavõimel. Iga inimene on ainukordne ning ainukordne on tema mõttemaailm ja vaimulend: ühtki inimest ei tohi tema väärikusest ilma jätta.