Päris tasuta taaskasutus on haaranud tuhandeid tartlasi

Võrgustiku eesmärk on päästa korralik taaskasutatav kraam prügilasse sattumast. Interneti kaudu saab kinkida ära sulle ebavajalikuks muutunud esemeid ja võtta samas vastu teiste kingitusi. Kauplemine on keelatud. Küsida ei tohi mitte üksnes raha, vaid ka ühe eseme vastu teisi esemeid.

Freecycle Tartu võrgulehekülge haldab Tartu kunstikooli arendusprojektide juht Juta Vallikivi (pildil), kes oli seitse aastat tagasi ka selle loomise eestvõtja. Tõuke sai Vallikivi enda sõnul Inglismaalt, kus ta viis aastat elas ja tegi säästva tarbimise kohta tähelepanekuid.

«Mulle on keskkonnahoid tähtis,» tõdes Vallikivi, «aga mulle tundub ka lihtsalt praktiline ja normaalne, et inimesed ebavajaliku teistele ära annavad. Nadi on ju korralikke asju ära visata.»

Ära, mis jalus

Samasugustel alustel on viimasel ajal hakanud Facebookis tegutsema mitu taaskasutusrühma, näiteks Taaskasutus Tartus, kus on praeguseks ligi 5000 liiget.

Juta Vallikivi tunnistas, et nagu paljudel nõukogude ajal kasvanud inimestel, on ka temal küljes komme hoida tarbetuks muutunud majakraam igaks juhuks alles. Freecycle Tartu alguspäevist meenusid Vallikivile kasutuks muutunud, kuid töökorras gaasipliit ja velo­­treeninguseade, mis hakkasid talle kodus jalgu jääma ning millele leidus teine tahtja.

Ühena viimastest asjadest, mis ta on vabaringlusveebi kaudu endale koju toonud, nimetas Vallikivi köögi interjööriga sobivaid praetaldrikuid. «Need olid täiesti tuttuued, aga ju miskipärast eelmisele omanikule ei sobinud,» täpsustas ta.

Kuigi Freecycle’i keskkonnas liiguvad esemed, millega mõni taaskasutuskeskus võiks raha teha, ei näe Vallikivi end ja vabaringlusveebi selliste keskuste konkurendina, ammugi vaenlasena.

«See, et kuskil keegi sellega äri teeb, käib minust kaarega mööda ja ma pole sellele kunagi mõelnud,» sedastas ta.

Juta Vallikivi on tihedalt seotud ka Säästva Renoveerimise Infokeskuse (SRIK) Tartu ühendusega, kuuludes selle neljaliikmelisse juhatusse. Samuti SRIKi juhatusse kuuluva Kristina Kurmi peas on juba aastaid küpsenud kasutatud ehitusmaterjalide ja majadetailide lao rajamise plaan.

See oleks koht, kust võiks otsida akendele Pätsu-aegseid kremoone või lakke Nikolai-aegseid prusse. Kurmi sõnul oli taaskasutusladu kuus aastat tagasi Tartus Puiestee tänavas juba peaaegu sündinud, Tartu linnaga ruumide peale tasuta rendilepingki sõlmitud, kui laohoone seni teadmata põhjusel süttis ja hävis.

«Asi jäi siis katki. Vahepeal oleme kogunud lammutustelt ja ümberehitustelt üle jäänud ehitusmaterjale oma hoovidesse ja kuuridesse,» kirjeldas ta.

Kurmi sõnul on SRIKil küll ka siselist, kus saab ehitusmaterjalide vahetust organiseerida, kuid ladu, kus oleks võimalik käia kõike oma silmaga vaatamas ja käega katsumas, oleks siiski hädasti tarvis.

«Peamine takistus on, nagu ikka, raha. Tallinna ja Paide kogemus ütleb, et selline ladu ei tasu end ära ja selle ülalpidamist peaks keegi kindlasti toetama,» tõdes Kurm, kelle hinnangul oleks lao igakuine püsikulu vähemalt paar tuhat eurot.

«Tuleks leida ka inimene, kes end täielikult sellele asjale pühendaks, organiseeriks näiteks jooksvalt materjalide vedu,» lisas Kurm. «Igapäevatöö kõrvalt seda teha ei saa. Kindlasti peaks sellise laoga koos käima ka korralik netikataloog.»

Aknad talveaiaks

Lammutusjääkide taaskasutuse näiteks tõi Kristina Kurm Vanemuise 46 zooloogiamuuseumi hoone 50 akent, enamjaolt muinsuskaitse hinnangul tsaariajast, millega Tartu Ülikool ei osanud 2004. aastal uusi aknaid ette pannes midagi asjalikku peale hakata.

SRIK vedas aknad kõigepealt Tuule tänavasse ühe vanatädi hoovi ja andis hiljem Madis Masingule, kes nimetab end ökoettevõtjaks. Masingul on Pärnus Karusselli ja Supeluse tänava nurgal kohvik, mille tänavapoolsele küljele tahab ta teha neist akendest talveaia. Muist aknaid jääb Masingu sõnul üle ka Tartusse kasvuhoone tegemiseks.