Margus Meinarti näitusel «Mitmetahu(ka)line» Tartu kunstimaja monumentaalgaleriis saab 22. septembrini nautida kunstniku vaimurikkaid värvimüsteeriume.
Mitmetahu(ka)lised mõtted monumentaalis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Meinart (s 1969) on Tartu Kunstnike Liidu ja kunstiühingu Pallas liige. Kunsti on ta õppinud Konrad Mägi ateljees ning Tartu kõrgemas kunstikoolis, Tartu kooli on ta täiendanud ka õpingutel Norras ning Ameerika Ühendriikides.
Meinart elab viimased kaheksa aastat Belgias, viimati sai tema loomingut Tartus näha 2008. aastal. Praegu veel viimaseid päevi avatud näitusel esitab kunstnik valikut aastail 2011–2013 Belgias sündinud teostest.
Mitmetahukalises vormis
Näitusel saab näha Meinarti loomingu mitmetahulisust mitmetahukalises vormis. Portreed, aktid ja abstraktid, sekka ka mõni kollaaž, on kokku sobitatud tahukateks. Nii saab üht tahukat soovi korral vaadelda ühe tervikliku värvi- ja mõttemänguna või uurida selles olevaid töid iseseisvate kunstiteostena, millena nad tegelikult on ka loodud.
Äsja sombusest sügisilmast näitusesaali astujale mõjub tugev värviküllus ehmatav-ergastavalt. Olukorraga kohandumine käib aga kiirelt.
Selleks on galeriis tahukate vahel eksponeeritud mõningad üksikult seisvad tööd. Erk «Punane kala» aitab Meinarti mitmetahulisse maailma sisse elada, «Lagunemine» ärgitab vaatajas assotsiatsioonide teket, kollaaž «Mees ja mõte» oma sõnasõnalises vastavuses pealkirjale annab külastajale vaimukalt sõbraliku terekäe.
Mõttetahu(ka)d
Tahukateks seatud maalid kutsuvad end uurima. Aktid, portreed ja abstraktid esinevad seal õlg õla kõrval, moodustades tervikliku harmoonilise värvielamuse, milles miski ei mõju ülemäärasena ega jää midagi ka puudu.
Tahukates olevad maalid suhtlevad nii omavahel kui ka teiste tahukatega, moodustades läbi saali kulgeva mõtete võrgustiku.
«Kolm graatsiat II» leiab oma paarilise «Kolm graatsiat I» teisest tahukast; kolm autoportreed («Haiglapidžaamas», «Triibulisel taustal» ja «Mustas pintsakus») vaatavad erinevais olekuis Meinartitena üle väljapaneku, märkides, et kõik on pidevas muutumises ja liikumises. Need on vaid murdosa saalis lendlevatest ideedest ja seostest.
Meinart harrastab oivalist abstrakti taha peidetud figuraalsust, jättes oma loomingu nautijale vabaduse näha, mida see ise soovib või mõnel konkreetsel hetkel vajab. Mõisted mõte ja värv muutuvad tema mitmetahu(ka)lisel näitusel sünonüümideks, mõjudes kujutlusvõimet ergutavana.