Mustikas, vaarikas, kummel, naistepuna ... Neid on ikka söödud-joodud. Aga et neelatud on nii või naa ka maltsa, sõnajalga ja orasheina, tundub üllatav. Sellest kõigest räägibki äsja ilmunud raamat looduslikest toidutaimedest.
Hädaga sünnib süüa ka mürgine varsakabi
18. september 2013, 21:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lausa uskumatu, et toiduks on tarvitatud isegi kihvtiseid taimi, nagu karuputk ja harilik varsakabi.
«Varsakabi ei kuulunud endistel aegadel igapäevaste toidutaimede hulka, vaid erandkorras ikaldusaastatel on seda 19. sajandil Rõuges hädaleiva täiteks kasutatud,» on kirjutatud raamatus «Eesti looduslikud toidutaimed. Kasutamine 18. sajandist tänapäevani».
Sealsamas seisab kirjas hoiatus, et toore taime söömine põhjustab tugeva põletuse suus ja kurgus, maovalu ja seedehäireid, mürgistus võib lõppeda surmaga. Söömise nipp seisneb selles, et taimede keetmisel või kuivatamisel mürgine ollus laguneb.
Kaks autorit
Raamatul on kaks asjatundlikku autorit. Nad on ravim- ja toidutaimedest üheskoos kirjutanud ligi viis aastat. Sealhulgas on nad koostanud kõigile internetis kasutamiseks historistliku eesti rahvameditsiini botaanilise andmebaasi (herba.folklore.ee).
Eesti Maaülikooli toiduteaduse doktorant Raivo Kalle on oma uurimistöös keskendunud looduslike toidutaimede kasutamisele.
Renata Sõukand on diplomeeritud proviisor, kes on kaitsnud magistritöö keskkonnatehnoloogias ja ka doktoritöö. Viimases ühendas ta semiootika Eesti ravimtaimemaastikuga.
Üllatusi
«Eesti looduslikud toidutaimed» on kirjastanud Varrak sarjas «Roheline Eesti», milles paar kuud tagasi ilmus teatud mõttes vesine, kuid ühtlasi imetlusväärselt tummine Kristel Vilbaste «Eesti allikad».
Neid kaht teost ühendab loodusteadlane Gustav Vilbaste (1885–1967). Nimelt on ta uurinud põhjalikult kodumaa allikaid, veel rohkem aga Eestis kasvavaid taimi. Ta on aukohal mõlemas raamatus.
Nii nagu allikate teos, pakub ka looduslike toidutaimede raamat lugemisel üllatusi. Nii näiteks saame teada (lk 50), et jõhvikas, nagu ka kõik teised metsa- ja soomarjad, oli toidutaimena 19. sajandi lõpuni väikese tähtsusega. Põhjuseks on toodud asjaolu, et talupojad oma töö iseärasuse tõttu tollal marju korjamas ei käinud.
Kes ja mis
Silma hakkas, et raamatus on taimi ja ka samblikke (lk 100) peetud elututeks ja tarvitatud nende kohta asesõna «mis». Ometi nad ju elavad ja on seega «kes». Mõni trükivigagi andis endast märku. Märkimisväärseim neist: Ultike Plathi asemel peaks olema Ulrike Plath (lk 12).
Kasutatud kirjandus tundub loetelu rikkuse poolest – 170 nimetust – küll apetiitne, kuid pannile panna seda siiski ei sünni. Kui on aga ikka tõsine taimeisu, siis on kõige õigem raamat karmanisse susata ning aasale või metsa suunduda.
Umbes sedasama soovitab raamatu tagakaanel ka botaanik ja Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk.
Raamatu «Eesti looduslikud toidutaimed. Kasutamine 18. sajandist tänapäevani» esitlus on 19. septembril kell 16 Eesti kirjandusmuuseumis (Vanemuise 42). Autoritega arutlevad looduslike toidutaimede teemal marjateadlane Taimi Paal ja loodustalu pidaja Liisi Kutkina.
Raamat
Raivo Kalle, Renata Sõukand, «Eesti looduslikud toidutaimed»,
kirjastanud Varrak, Tallinn, 2013, 311 lk.