Elektriauto lühirendi võlu ja valu

Rentimise kõige tüütum osa on vaieldamatult kasutajalepingu sõlmimine. Eesti elektromobiilsusprogrammi ELMO veebilehel tuleb selleks läbi lugeda 17-leheküljeline materjal ning seejärel leping ID-kaardiga allkirjastada.

Peale kasutajakonto loomist selgub, et vaba autot polegi nii kerge leida. Tartus on vaid kaks autot ning et vabanevat sõidukit mitte maha magada, tuleb pidevalt sõidukite asukohakaarti uuendada. Umbes tunni pärast õnnestub mul Kredexi abiga leida vaba sõiduk.

Auto broneeritakse, mis tähendab seda, et poole tunni jooksul pean jõudma aadressile Sadama 1. Kohe peale broneeringut saabub telefoni ka sõnum, kus kirjas kolm telefoninumbrit. Üks uste avamiseks, teine sulgemiseks ja kolmas teenuse lõpetamiseks.

Vale auto

Ahhaa keskuse juurde jõudes on aega veel viis minutit. Jooksen laadimiskohas seisva Nissani juurde ja helistan avamisnumbril.

Telefonist kostab vastus: käsklust edastatakse, uksed on avatud! Tõmban lingist, aga uks jääb kinni. Proovin uuesti, ei midagi. Lõpuks selgub, et olen vale auto juures ning ELMO rendiauto seisab sadakond meetrit eemal Tigutorni ja Ahhaa keskuse vahel.

Seekord tulevad uksed kenasti lahti ja istun sisse. Kasutusjuhendi läbilugemine võtab umbes veerand tundi. Sõidukit nupust sisse lülitades kuvatakse näidikulauale akulaetuse tase, mis näitab, et saan sõita 114 kilomeetrit. Suure ärevusega ei puudu palju, et stardiksin koos laadimisjuhtmega.

Et elektrit mitte kulutada, lülitan kohe välja kliimaseadme ja raadio.

Lõunakeskuse juurde jõudes on kilomeetri näit langenud 109 peale. Peale paari suuremat pidurdamist aga kerkib see taas 115-le. Et mitte teele jääda, katsetan kiirlaadimist. Ühendan juhtme, kuid laadimisprotsess ei hakka ka korduskatse järel tööle. Kiire abikõne järel selgub, et oleksin pidanud ennast kõigepealt autos oleva kiipkaardiga valideerima.

Tava- ja ökorežiim

Enne laadimist oli aku täitumus 77 protsenti, veerand tunni järel on see juba 98 protsenti ning autoga on võimalik läbida 140 kilomeetrit. Kui lükata käigukang ökorežiimile, kasvab läbitav vahemaa 152-ni.

Nüüd julgen ka raadio ja navigatsioonisüsteemi käima lükata ning enam ei käi pilk kramplikult näidikulaual kilomeetreid vahtimas. Auto liigub ülivaikselt, kuid sellegagi harjub kiiresti. Iga pidurdamisega lisandub paar kilomeetrit läbitavale vahemaale tagasi.     

Paari tunni pärast, rendisessiooni lõpus, näitab näidikulaud, et saaksin sõita veel 85 kilomeetrit. Tegelikult olen selle ajaga aga läbinud umbes 35 kilomeetrit. Seega sõltub aku kestvus väga palju sõidustiilist ning ökorežiimi kasutamises. Jätan auto Ahhaa juurde, ühendan laadimisjuhtme ning lõpetan telefoniga teenuse.

Arvamus

Toivo Viidalepp

Aktiivne ELMO rendiauto kasutaja

Hakkasin kasutama ELMO Renti juuli keskel, kui selle avastasin. Praeguseks olen seda teinud kuus korda ja kasutan 3-4 tundi korraga.

Kasutan sellepärast, et see on praegu taksost odavam kiiresti liiklemise viis ja väga lihtne. Kuna Tartu linn on piisavalt väike, siis ei ole majanduslikult mõistlik isiklikku autot pidada. Kui on vaja päevas rohkem ringi sõita, siis on selline lahendus ideaalne, eeldusel, et hinnad jäävad mõistlikuks. Eks natuke mõjutab ka näiline keskkonnasäästlikkuse osa.

Mulje on positiivne. Olen enamiku sõite teinud väikese Mitsubishiga, sest Nissan on suurema osa ajast välja renditud. Eks Nissan Leafiga on mugavam sõita, aga lühikestel linnaotsadel ei ole see minu jaoks oluline ja kõik vajalik on ka Mitsubishil olemas.

Pikim ring, mille siiani teinud olen, oli Tartu-Tabivere-Mustvee-Tartu. Tabiveres ja Mustvees tuli laadida. Tuleb tähele panna, et kiirlaadija ei lae akut rohkem kui 80 protsenti ja peale seda jääb läbitav vahemaa Mitsubishi puhul 70–80 kilomeetri kanti.

Uste lukustamine-avamine mobiiltelefoniga on natuke tülikas ja praeguseks ei ole veel paika loksunud autode hooldamise osa. Olen mitu korda järjest saanud tühja aknapesuveepaagiga auto ja võib-olla võiks neid väljast natuke sagedamini pesta.