Tartu Ülikool tähistas äsja oma 90. tegevusaastat emakeelse ülikoolina. Pole meil veel sadat täis... Kuid enne kui astuda emakeelsesse ülikooli, tuleb kõigepealt alustada emakeelses algkoolis.
Emakeelse kooli avamine oli kangelastegu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sada aastat tagasi, kui sai nurgakivi Peetri kool, polnud see aga eestlastele mitte sugugi enesestmõistetav võimalus.
Laste saatus
«Igal aastal kuuleme ikka uuesti, kui palju lapsi koolide puudusel ei ole olemasolevatesse koolidesse sisse pääsenud. Linna poolt ei ole rahapuudusel täit abi muretsetud. Kuhu peavad niisugused vaesed lapsed minema? Mis peab neist saama? Maal on igas kihelkonnas peale vallakoolide veel üks kihelkonnakool olemas. Kas ei ole niisugustel asjaoludel meie kogudus kõigiti kohustatud ka omalt poolt kaasa aitama?»
Nii pöördus 1901. aasta sügisel Peetri kiriku koguduse poole kiriku eestseisja, noor kõrva-, kurgu- ja ninaarst Heinrich Koppel. See oli aeg, kui Tsaari-Venemaad valitses Aleksander III, kes oli kehtestanud korra: asjaajamine asutustes ja õppetöö koolis peab käima tsaaririigi ehk vene keeles.
Ajalookäsitlus nimetab aastaid 1881–1904 venestusperioodiks.
Inimväärsemat ja paremat elu oma lastele hariduse kaudu soovis iga kehvake linnaeestlane. Seepärast olid Peetri koguduse liikmed nõus oma lastele koolimaja üles ehitama.
Et aga eakad inimesed, kes olid annetanud raha ja mitmed oma varanatukesegi tollase Tartu esimese eestikeelse linnakoguduse kiriku, Peetri kiriku ülesehitamiseks (hoone valmis 1884), näeksid oma silmaga ka kirikutornide kõrgumist, tuli veel koguda raha nende püstitamiseks.
Alles pärast seda võis käsile võtta koolimaja ehitamise. Nii pani asjad õiglasse järjekorda kiriku eestseisja, kõlblustundega noor arst Heinrich Koppel.
Peetri kiriku hoone sai tornid enese kohale kõrguma 1903. aasta jõuludeks. Nähes ehituse lõppu, moodustaski Koppel koguduse volikogu heakskiidul koolikomisjoni.
Eluõiguse nimel
Tänu visale ja eesmärgikindlale asjaajamisele (kooliloa viivituse pärast saadeti Liivimaa kubermangu kuraatorile koguni kaebekiri) sai Koppeli juhitav 11-liikmeline koolikomisjon lõpuks Riiast õpperingkonna direktorilt emakeelse algkooli avamise loa kätte.
Loataotlejate järjekindlus kandis vilja 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste järel, pärast Vene Riigiduuma liberaliseerunud keelepoliitikat.
Emakeelne kool tuli vormistada erakoolina, sest vaid erakoolide algklassides (mitte avalikes riigikoolides) võis anda õpetust muus keeles kui vene keel.
Emakeelne Peetri algkool avati 4. septembril 1906. Kuigi riigiseadus võimaldas Balti kubermangude eraalgkoolides õpetada lapsi nende emakeeles, tegid kohalikud kooliinspektorid kui kooli kõige lähemad ülemused, samuti õpperingkonna juhid, tegelikus elukorralduses takistusi.
«Rahvakoolide inspektorid lähtuvad vaid ümberrahvastamise poliitikast ja isiklikust võimuhimust. Kui juhiti tähelepanu ebaseaduslikule käitumisele, vastanud üks inspektor: ainult Issanda Jumala ees vastutan,» avaldab pahameelt 1906. aasta 5. septembri Postimees.
Oma ruume venestusaja surutises alustanud emakeelsel Peetri algkoolil polnud. Need üüriti kingsepp Goldbergi ühekorruselises puumajas Peterburi tänav 36. Õppetööd alustati 1. ja 2. klassiga, vastu oli võetud 81 õpilast.
Kindlasti on huvitav teada nende poiste ja tüdrukute kodust päritolu. Käsitööliste lapsi oli 19, tööliste lapsi 22, kaupmeeste omi 5, talunike lapsi 2 ja 1 põllutöölise ning 1 ametniku laps, 4 muu päritoluga – nii seisab Peetri kooli kroonikas.
Korjandused, annetused
Võiks arvata, et kui kogudus kannab kõik kooli kulud ja hoolitseb kooli majandusliku seisu eest, siis on ka õpetus üleni religioosne. Koolikroonika on talletanud õppeained: usuõpetus, vene keel, eesti keel, rehkendamine, maateadus, loodusõpetus, joonistamine-sehkendamine, laulmine, näputöö, kehaharjutus.
Õppeainena vabatahtlikku saksa keelt on soovinud oma lastele kõik lapsevanemad. Juhime tähelepanu asjaolule, et tollal polnud Tartu linnas veel koolikohustust, lapsed pandi õppima vanemate soovil.
Peterburi tänav 36 majas tegutses kool kolm aastat, kaks järgmist aga Pihkva (Võru) tänav 12.
1908. aasta kevadel alustati kiriku eestseisja, koguduse esimehe Koppeli ettepanekul koguduse oma koolimaja ehitamist. Hoone projekteeris eesti esimesi arhitekte Georg Hellat.
Sada aastat tagasi (1909) pühitseti ehitatava hoone nurgakivi. Ühe aastaga suudeti koolimaja üles ehitada. 22. augustiks 1910 oli koolihoone valmis.
Kooli kroonikasse on see saavutus jäädvustatud nii: «Uus koolimaja seisab laia Peterburi maantee ääres, otse kiriku kõrval avaral platsil, aadressiks Peetri tn 29b. Koolimaja on punastest tellistest kolmekordne ehitus, Tartu Peetri koguduse omandus ja tegutseb III järgu neljaklassilise emakeelse eraalgkoolina. Kooli sissetulekuks on koolimaks, korjandus kirikus, annetused. Koguduse liikmete laste õppemaks on 6 rubla aastas, teistele 8 rubla.»
Juba kooli asutamise alguses oli kokku lepitud, et paarkümmend kehvematest peredest last vabastatakse koolimaksust, nende eest tasuvad õppemaksu koguduse varakamad liikmed. Ka iga kooliõpetaja tasus ühe õpilase õpperaha.
Ajad ja olud kooli ümber olid muutlikud. Revolutsioonid, sõjad...
Peetri algkooli kroonikaraamatu 1913/14. õppeaasta sündmuste jäädvustuses on kirjas Liivimaa rahvakoolide direktori hr P. Rutski koolivisiit: «Revident oli väga pahane selle üle, et õpetus koolis kõik on tsugna keeles, kuid vene keele õpetamise tulemustega jäi ta täitsa rahule.»
1918. aasta alguskuudel pidi Tartu Peetri koguduse algkoolist saama Tartu linna V algkool tütarlastele. 15. jaanuaril 1919 läks Peetri tänava kool iseseisva Eesti Vabariigi kohaliku omavalitsuse haldusse ja jätkas kuni Eesti Vabariigi kestmiseni Peetri kooli, Tartu 10. algkooli nimetusega linna eelarve ja Eesti Vabariigi seaduste alusel. Tartu linn maksis kogudusele kooliruumide eest üüri.
1929. aasta sügisel laiendati senine 4-klassiline Peetri algkool 6-klassiliseks tütarlaste algkooliks.
Tartu Ülikooli professor Heinrich Koppel, kes oli kriitilistel hetkedel nii venestusajal kui okupatsioonide aegu tasakaalukalt ja argumenteeritult seisnud emakeelse Peetri algkooli kestmise eest, määrati 1920. aasta veebruaris vabariigi valitsuse poolt meie rahvusülikooli esimeseks rektoriks.
Pärast sõda sai Peetri koolimajast tootmishoone, Tartu Ehitusmaterjalide Tehase keraamikatsehh. Seal hakati tootma portselanist elektriinstallatsiooniseadmeid ja suveniire. 1996. aastal sai Peetri kirik oma kunagise, koguduse liikmete raha ja annetustega ehitatud leeri- ja koolimaja tagasi.