Erilised puud lisavad linna silmarõõmu

Esimesed loodusobjektid võeti Tartus kaitse alla 1957. aasta 4. oktoobril. Nüüd on Tartus peale suuremate alade – Toomemäe ja Raadi mõisa pargi, Anne looduskaitseala, Aruküla koobaste ja Kalmistu paljandi – kaitse all 25 üksikobjekti ehk erinevad puud.

Nende hulgas on näiteks Pepleri 32 hoovis kasvav külmakindel pirnipuu, Jakobi mäel sügisel kirevate värvidega silma rõõmustavad juudapuulehikud ja Raadi sõjaväekalmistul kõrguv ebatsuugaallee.

Miks on need ja veel hulk teisi puid kaitse all, näiteks Jaani kiriku taga kasvav hariliku tamme püramiidvorm on ju Eestis üsna levinud puu?

Mitmes mõttes tähtsad

«Kaitse alla võetakse kas erakordsete mõõtmete või välimusega puud-kivid,» selgitas keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist Marica-Maris Paju. Samuti on võetud kaitse alla ajalooliselt ja kultuurilooliselt tähtsaid puid, põõsaid, kive.

Paju lisas, et näiteks Alpi seedermänd on huvitav selle poolest, et see on võõrpuuliik. Ühtlasi näitavad need puud krundi kunagiste omanike või nende aednike huvi dendroloogia vastu. Tänapäeval saab vanade võõrpuuliikide esindajate abil hinnata liigi vastupidavust meie kliimas.

Tartu Postimees pakub järgnevalt väikse ülevaate kümnest kaitsealusest puust, mis meil visalt vastu peavad. Huvitavad ja ilusad on kõik need puud ning just nüüd, sügisvärvide kuldajal tasub neid vaatama minna.

Kahjuks pole enamiku nende juures aga tähistust. Miks küll nii?

Varasematel aegadel tegeles kaitsealuste objektide tähistamisega keskkonnaamet ja selle eelkäijad. Tartuski on näiteks Jakobi mäel kasvava juudapuulehiku ja Pihlaka tänava Laidoneri õunapuu juures 1960. aastatest pärit tagasihoidlik betoonpost, millel on tammeleht.

Kulukas märgistamine

Aastaid tagasi loobus keskkonnaamet aga objektide tähistamisest linnas, sest see on väga kulukas.

«Mu enda praktikas on juhtum, kus Toomemäele päeval paigaldatud tähised olid järgmiseks hommikuks läinud,» rääkis Marica-Maris Paju. Vastupidavate betoontähistega ei saa puid-kive paraku ka enam märkida, sest tähistele on nüüd teised nõuded.

Kuigi kaitsealuste objektide tähistamise kohustus on nüüd keskkonnaameti asemel Riigimetsa Majandamise Keskusel (RMK), on Marica-Maris Paju seda meelt, et mõne kaitsealuse puu juures võiks olla pisike metalltahvel, kus oleks kirjas puu kaitsestaatus ja lühiteave puu kohta.

Tartu kaitsealused puud

• Forseliuse pargi kaheksa põlispärna

• Lille tänava pärn

• Päeva tänava pärnad

• Kalevi tänava tammed ja pärnad

• Tamm, Kalevi ja Õnne nurgal, Puiestee 95c, Päeva 15 ja Lille t

• Koidula tamm, Pepleri 10

• Riia tänava tammed

• Hariliku tamme püramiidvorm, Jaani kiriku taga

• Alpi seedermänd, Veski 37 ja Eha 36

• Hõbevaher, Kastani 1

• Juudapuulehik, Jakobi 33

• Kollane hobukastan, Veski 45

• Mandžuuria pähklipuu, Akadeemia 2

• Kaks valget mooruspuud, Kastani ja Vanemuise nurk

• Ebatsuugad Raadi sõjaväekalmistul Aasa tänava ääres

• Tähtvere mõisa allee

• Laidoneri õunapuu, Pihlaka 28

• Külmakindel pirnipuu, Elva 8 ja Pepleri 32

• Seemikpirnipuud, Kuru 8

• Pirnipuu «Järve seemik», Lembitu 5, väga viletsas seisus

Allikas: keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regioon
---------------------------------------------------

Alpi seedermänd

See olevat Tartu üks suuremaid Alpi seedermände, tutvustas Veski 37 majas elav Leili Kuusik oma koduõues kasvavat suurt okaspuud. Millal see on istutatud, ei osanud ta pakkuda. «Eks ta ole juba üsna vana, sest kogu aed on tema juuri täis,» rääkis Leili Kuusik. «Rähnid, puukoristajad ja hakid teevad siin hommikuti kõvasti tööd. Linnud purustavad puu otsas suured käbid ära ja siis tulevad alla seemneid sööma.»

Kopsakate käbide seemnetel on veel üks huviline. «Üks vene mees korjab siit käbisid kotikaupa, ta röstib seemned ära ja nii olevat need väga head,» kõneles Leili Kuusik. «Mina pole neid söönud – liiga vaigused on.»

Looduslikult Alpides ning Karpaatides (Šveitsis, Prantsusmaal, Itaalias, Austrias, Sloveenias, Poolas, Slovakkias, Ukrainas ja Rumeenias) esinev aeglase kasvuga Alpi seedermänd kuulub valge männi rühma ehk alamperekonda Strobus. Kõigil selle alamperekonna liikidel kinnituvad okkad võrsetele viiekaupa. Tüvi on noorel puul sirge, aga vanal võivad tüvi ja oksad kõverduda, võttes üsna kummalisi vorme. Eluiga võib küündida 500–600 aastani.

Eesti Looduse Infosüsteemi (www.eelis.ee) andmetel oli Veski 37 Alpi seedermänni ümbermõõt kümmekond aastat tagasi 204 sentimeetrit ja kõrgus 15 meetrit.

Hõbevaher

Otse aia ääres, nurga peal, juhatas Saksa Kultuuri Instituudi büroo juht Ilona Piirimägi kätte Kastani 1 hoovis kasvava hõbevahtra. «Kõik koolilapsed teavad seda puud,» lisas ta. «Tundub, et kõik linna põhikooli lapsed käivad siin oma herbaariumi jaoks selle puu lehti võtmas.»

Hõbevahtra levila on Põhja-Ameerika idaosa Ontariost Floridani. Selle puu tavalisest vahtrast väiksema lehe pealispind on heleroheline, alumine pool aga hallikasroheline ja veidi karvane. Leherootsud on nõrgad ja kuni 15 sentimeetrit pikad, mistõttu leht väreleb väikesegi tuulepuhanguga nagu haavaleht ja näitab hallikat alapoolt. Hõbevahtra juured asuvad madalal ja on kiulised. Seetõttu võib see puu oma juurtega purustada vanu torusid, samuti kõnniteesillutist ja isegi maja vundamendi.

Sügisel muutub hõbevaher vähem kirevaks kui teised vahtrad, lõpetades tavaliselt kahvatukollasena. Mõnel puul ei muudagi lehed värvi, vaid varisevad rohelistena.

Viimaste mõõtmiste järgi oli Kastani 1 heas seisundis kaheharulise hõbevahtra ümbermõõt 242 sentimeetrit ja kõrgus 19 meetrit.

Juudapuulehikud

Hiinas ja Jaapanis on juudapuulehikud tavalised puud. Eesti arvatavalt suurimad, kaks mitmetüvelist juudapuulehikut, kasvavad Tartus Jakobi mäel maja 33 aias.

«Kahjuks ei oska kindlalt öelda, kes need puud on istutanud,» ütles Jakobi 33 majas üles kasvanud Evi Padu, Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi dotsent. «Võib-olla istutas need maja ehitanud perekond Paris. Mäletan puud juba varastest lapsepõlveaastatest küllalt suurena. Sellisel juhul on selle vanus ligi 80 aastat.»

Kaitse alla võtmise põhjustas ilmselt asjaolu, et kuigi juudapuulehikuid on Eestis mitmeid, on Jakobi tänava puud kõrgekasvulised, mitmetüvelised ja vähemalt kaitse alla võtmise ajal olid need ka heas elujõus.

Nüüd on puud kiratsema hakanud. «Meie juudapuulehikud on õnnetus asukohas, liiklus on siin väga suureks muutunud, puud saavad keskkonnalt kõva matsu,» märkis 1987. aastast Jakobi 33 majas elav bioloog Karin Hellat. «Viimasel paaril aastal on puude alla tekkinud võsa – see võib olla märk sellest, et suured puud võivad valmistuda minekuks.»

Kümme aastat tagasi tehtud mõõtmiste järgi oli viieharulise juudapuulehiku ümbermõõt 324 sentimeetrit ja kõrgus 13,3 meetrit. Teise, neljaharulise puu ümbermõõt oli 206 cm ja kõrgus 13,3 meetrit. 2010. aastal hindasid asjatundjad puude seisundi heaks.

Juudapuulehikute hiilgeaeg on sügisel, kui puu pakub oma lehtedega tõelist värvide pillerkaari. Jaapanis kutsutakse seda puud koogipuuks, sest juudapuulehiku varisenud lehed lõhnavad sooja pannkoogi järele.

Laidoneri õunapuu

Pätsu ajal ehitas aadressile Võru 109 suure maja kindral Johan Laidoneri sugulane, temaga sama perekonnanime kandnud mees. Maja juurde kuulus pea praeguse kunstigümnaasiumini laiunud maa, kus peremehel kasvasid viljapuud ning ta peenel proual lilled.

Nõukogude ajal jagati Laidoneride talu maa kruntideks, 1970. aastate keskel ehitas ühele krundile, Pihlaka 28, oma kodu perekond Pastel. Kunagist üleaedset meenutab selle pere aias kasvav kaitsealune Laidoneri õunapuu. «Laidoner oli sordiaretaja,» rääkis Pihlaka 28 vanaperenaine Erika Pastel. «Kuna Laidoneri nimi polnud nõukogude ajal kuigi kena ja soositud, siis kandsid tema õunasordid lihtsalt nime sügisõun number see ning sügisõun number too.»

Ligi 40 aastat tagasi oli Laidoneri õunapuu viieharuline ja suurte väga maitsvate õuntega. Et puu oli juba siis kaitse all, võis perekond Pastel võtta vaid maha kukkunud õunu, puu otsast noppida neid ei tohtinud. «Alguses oli õunapuu meie aias eraldi maatükil, pidime selle ühel ajal välja ostma ja mäletan, et see oli maru kallis puu,» meenutas Erika Pastel. «Vene ajal võeti selle küljest pookeoksi, aga nüüd pole juba tükk aega keegi puu vastu huvi tundnud.»

1974. aastal tehtud mõõtmised andsid Laidoneri õunapuu ümbermõõduks 107 sentimeetrit ja kõrguseks 11 meetrit. Kolm aastat tagasi oli puu üldiselt heas seisukorras, kuid juurde on lisatud märge, et kuna puu harud kasvavad väga laiali, siis on oht nende murdumiseks.

Ebatsuugad

Pärismaistena Põhja-Ameerikas ja Aasias kasvavaid pikaealisi ebatsuugasid peavad paljud kuuskedeks. Tegelikult kuulub see pehmete okastega puu männiliste sugukonda.

Tartus kasvab rida vanu kaitsealuseid ebatsuugasid Raadi sõjaväekalmistu Aasa tänava äärses servas. «Need puud on kindlasti üle saja aasta vanad,» ütles Tartu linna asutuse Kalmistu juhataja Aime Pärna. Kõrgete ebatsuugade hooldus on tülikas ja kallis: kuivanud okste lõikamiseks tuleb tellida omajagu maksev tõstuk.

Sellegipoolest peab Aime Pärna neist ilusatest puudest väga lugu. «Meie kalmistutel on palju huvitavaid ja ilusaid puid, aga inimesed ei oska üldse neid vaadata, rääkimata sellest, et nad neist lugu peaksid,» rääkis Aime Pärna. «Inimest ei huvita, et ta hauaplatsi kõrval kasvab haruldus. Mõni soovib, et võtaksime maha suured elujõus tammed. Meie inimesed pole lihtsalt veel nii kasvatatud, et nad mõtleksid peale oma heaolu ja mugavuse ka looduse ning vanade märkide peale.»

Püramiidtamm

Jaani kiriku taga kasvav püramiidtamm võeti looduskaitse alla 1967. aastal. Tartu linna arborist Kaire Zimmer kaevus selle puu kaitse alla võtmise põhjusi otsides vanadesse dokumentidesse, kuid neist ei selgunud konkreetset põhjust, miks Rüütli tänavalt paistev Eestis laialt levinud hariliku tamme püramiidvorm on erilises seisus.

«Kaitse alla on meil võetud ka kultuurilis-ajaloolise väärtusega puid,» märkis Kaire Zimmer.

Jaani kiriku püramiidtamm oli 2010. aastal väga heas seisus, siis mõõdeti puu ümbermõõduks 125 sentimeetrit ja kõrguseks 15 meetrit.

Külmakindel pirnipuu

Silma järgi üsna armetus seisus külmakindel pirnipuu Pepleri 32 aias on looduskaitse all 1957. aastast. Tartu linnavõim soovis tol aastal 4. oktoobril otsusega nr 306 parandada looduskaitsetööd linnas ning erilise kaitse alla võtta hulga vilja- ja ilupuid.

«Meil kipuvad pirnipuud ära külmuma, sellepärast peeti külmakindlaid pirnipuid tol ajal hea paljundusmaterjalina tähtsaks,» selgitas Tartu linna arborist Kaire Zimmer. Ametlikus põhjenduses seisabki, et külmakindlatel pirnipuudel on suur tähtsus selektsioonitöös.

Valged mooruspuud

Valged mooruspuud on Eestis haruldased nagu muinasjututegelased. Nende Hiinast pärit madala kasvu ja tiheda ümara võraga puude lehed on siidiusside põhitoit.

Tartus kasvab kaks valget mooruspuud Kastani ja Vanemuise nurgal uuemal ajal sinna kerkinud moodsa kortermaja aias. Vanasti oli selle koha peal saksa käsitööseltsi aed. Mooruspuu valged maitsvad marjad meenutavad vaarikaid, neist tehakse moosi, marmelaadi, veini ja mahla. Rahvameditsiinis ravitakse marjadega köha, kurguvalu ja palavikku. Paraku on terased loodusvaatlejad Kastani ja Vanemuise tänava nurgal kasvavate mooruspuude marju näinud väga harva.

Kümmekond aastat tagasi tehtud mõõtmiste järgi oli ühe valge mooruspuu ümbermõõt 80 sentimeetrit ja kõrgus 8 meetrit. Teise puu ümbermõõt oli 34–51 sentimeetrit ja kõrgus 9,5 meetrit.

Mandžuuria pähklipuu

Väga tore puu, ei tee meile üldse tüli, kuigi peame oksade lõikamiseks luba küsima, iseloomustas Akadeemia 2 õues kasvavat Mandžuuria pähklipuud Tartu kesklinna lastekeskuse direktor Ingrid Saarna.

Mandžuuria pähklipuu levila on Kaug-Idas. Väikse uurimistöö tulemusena selgitas Ingrid Saarna välja, et nende 1958. aastal valminud lasteaia Mandžuuria pähklipuu istutas esimene juhataja, Äksist pärit rohenäpp Magda Kogel (1917–1979). «Lasteaia esimene kollektiiv oli väga loodustarmastav, meie kõik puud nende inimeste istutatud,» rääkis Ingrid Saarna. 2000. aastal oli Mandžuuria pähklipuu ümbermõõt 171 sentimeetrit ja kõrgus 14 meetrit. Kolm aastat tagasi oli puu heas seisus.

Koidula tamm

Pepleri 10 kortermaja ja Tartu Ülikooli raamatukogu vahel kasvab Koidula tamm. Puud kutsutakse Koidula tammeks sellepärast, et see kasvavat luuletaja Lydia Koidula vanematekodu, Jannsenite perekonna aias. Tiigi tänaval asunud Jannsenite perekonna maja hävis Teises maailmasõjas.

«Tõenäoliselt pole Koidula tamm siiski Jannsenite perekonna aias kasvanud, see puu jääb Jannsenite kodu lähedale,» ütles aga keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist Marica-Maris Paju.

Koidula tamm võeti kaitse alla 1966. aastal. Omal ajal aitas selle puu olemasolu vältida kvartali täisehitamist. 2010. aastal hindasid asjatundjad 264-sentimeetrise ümbermõõdu ja 22 meetri kõrguse tamme seisukorra heaks.