Pindi Kinnisvara juhatuse liikme Peep Soomani sõnul pole talude lagunemise peapõhjuseks mitte see, et need ei leidnud ostjat – tavaliselt ei ole need majad kunagi kinnisvaraportaalidesse müüki jõudnudki.
Nostalgitsejatest eestlased lasevad oma isataludel kokku kukkuda
5. september 2013, 00:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks on kõikjal ja sageli ka looduslikult kaunistes kohtades nii palju tühjalt seisvaid ja lagunevaid talusid? Just selline kena kant on ka Jõgevamaa Palamuse vald, mille ametnikud panid Postimehe palvel pead kokku ja tuletasid meelde 23 tühjalt seisvat ja/või lagunevat talu, mille me geoinfosüsteemide spetsialisti Priit Kalmega läbi käisime.
Majad jäävad Tartust 32-45 kilomeetri kaugusele. Mõnda oli võsa seest pea võimatu üles leida, sellal kui teise juures käib omanik paar korda aastas kohal ja trimmib muru ära. Mõnes majas pole paarkümmend aastat keegi elanud, aga invaliidist omanik lasi hiljuti panna uue plekk-katuse ja vahetas osa palke.
Samal ajal tuleb lammutada veel aasta algul asustatud maja, sest endine omanik pani hoone ise põlema. Majadega tutvudes ehmatas, millistes tingimustes osa maaelanikest pesitseb. Näiteks memm, kelle elumaja põles juba 1990. aastate lõpus ja kes nüüd elab endises laudas. Või vanem naine, kes elas veel hiljuti majas, millel sisuliselt puudub katus ja konstruktsioonid on eluohtlikud. Mul õnnestus vestelda kokku 18 majaomanikuga ja neist suurema osa lood on koos majade fotodega nähtavad Postimehe paberväljaandes ja Postimees Plussis.
Egiptus või sara?
Omanikega vesteldes selgus ühe sagedasema lagunemiste põhjusena seesama, mida väidab ka Peep Sooman Pindi Kinnisvarast – emotsioon. «Paljudes talukohtades elavad vanemad inimesed, kellel pole võimalust maja üles putitada,» rääkis ta. «Kui need inimesed lõpuks niiöelda lahkuvad, siis jõuavad majad pärijate kätte.»
Pärijate jaoks on majal sageli suur emotsionaalne väärtus. «50-aastane inimene jalutab hoovi peal ja kõik need puud ja nurgatagused on talle tuttavad,» rääkis Sooman. «Talude puhul kehtib tõepoolest nn esimese Eesti aegses kirjanduses kehtinud «isakodu» mõiste. Kuidas kurat sa müüd selle isakodu maha!»
Muidugi jätavad pärijad isakodu siis sageli paremaid aegu ootama. «Inimene mõtleb, et kui elu läheb paremaks, siis hakkab ta ka isakodu juures nokitsema,» rääkis Sooman. «Reaalsus näitab aga, et paremaks võib küll minna, aga nokitsema ikka ei hakka. See raha kulub tavaliselt kuhugi mujale ära, sest naine hüüab kõrvalt, et «kas sa oled loll või! Me teeme ühe toa korda ja istume selles kõdunenud saras, rästikud lasevad seal kiviaia vahel ringi, kuidas me sinna lastega läheme! Lähme parem Egiptusesse selle raha eest!» Ja minnaksegi Egiptusesse. Aga isakodu ka maha ei müü!»
Teisalt ei maksa ka see taluke ise Soomani sõnul kuigi palju. Sageli käib jutt mõnest tuhandest eurost – milleks siis müüa? «Memmekese jaoks võis see ju olla elamisväärne koht, aga kui sisse tuleb võõras inimene, siis võib tema jaoks olla ainus lahendus see maja maha lammutada.»
Vallavanem müüb
Viljandimaa Halliste vallavanem Andres Rõigas võttis seisvate taludega tegelemise enda südameasjaks juba rohkem kui kümne aasta eest. Vahendustasu ta majadele omanike leidmise eest ei küsi, see on Rõigase hobi. «Ma arvan, et eks ma olen aidanud uue omaniku leida vast paarikümnele majale,» rääkis ta. Sageli tulevad omanikud juba ise vallavanema jutule, kui maja tühjaks jääb. «Aga kuni kolmandikul juhtudest otsin ma omanikud ise üles ja mõni veel mõtleb tükk aega,» rääkis Rõigas. «Tavaliselt lööb omanik siis oma ressursi ja aja kokku lugenud ning otsustab, et mõistlik on maja maha müüa. Leidub muidugi ka omanikke, kes võtavad talu ise käsile.»
Rõigase kinnitusel on üsna võimatu hinnata, kui kiiresti tühjaks jäänud maja kokku võib kukkuda. «Olen näinud maja, mis kukkus kokku aasta pärast seda, kui elanikud ära surid,» ütles ta. «Olen müünud ka maja, mis on olnud üle 10 aasta tühi, aga sinna võis kohe sisse kolida.» Eelkõige oleneb kõik muidugi katuse seisukorrast.
Erinevad ostjad
Liiga sageli jäävad omanikud siiski oma kinnisvara otsa nii kauaks istuma, kuni see enam elamiskõlbulik pole. Ka ostjad on Rõigase kinnitusel erinevad – leidub inimesi, kes sätivad heasse korda väga kehvas seisus talumaja, ent teisalt ka sääraseid, kes ostavad maja ning lasevad sellel siis ikkagi ära laguneda. Suurem jagu Halliste maamajadest ostetakse praegu suvekodudeks ja ka ostjad on valdavalt Tallinnast. Seejuures võib kuulsa mulgi häärberi müümine osutuda isegi raskemaks kui asunikuonnile omaniku leidmine. Häärberid on suvemajadeks liiga suured ja nõuavad kordategemiseks rohkem raha.
Talutavas korras majadele leiaks reeglina omaniku, küsimus on hinnas. «Sageli loodavad omanikud maja müües väga rikkaks saada, päris nii lihtne see siiski pole,» rääkis Rõigas. Mõni inimene lisab veel hinnale oma nostalgiliste mälestuste koefitsiendi, mis uue omaniku üsna külmaks jätab. «Olen mõnele inimesele ikka karmilt öelnud, et selle hinnaga ei müü sa seda maja kunagi maha,» lisas Halliste vallavanem.
Omaette probleemiks on talud, mille juurde kuulub palju maad. «Põllumees on huvitatud maast ja maja omanik majast,» ütles Rõigas. «Kui maja küljes on liiga palju kallist põllumaad, siis ei lähe see ka müügiks, ehkki maa hind võib olla mõistlik.» Samuti võib hoonele saatuslikuks saada pärijate rohkus ja nende vahelised segasevõitu suhted. Peep Sooman soovitab omanikel sel juhul ühe laua taha maha istuda ja tõsiselt ning realistlikult läbi arutada, mida oma varaga ette võtta.