Juulis jätkub igasuvine, kirevale kuulajaskonnale mõeldud Klaaspärlimängu festival. Nii on sellelgi aastal Tartusse oodata külalisesinejate kõrval meie oma silmapaistvaid muusikuid. Üheks erakordseks muusikaõhtuks tõotab sellel festivalil kujuneda pianistide tipplkassi kuuluva Irina Zahharenkova esinemine Tartu Jaani kirikus 20. juuli õhtul.
Zahharenkova nimi ütleb kindlasti väga palju muusikute ringkonnas liikuvale kontserdikülastajale, kuid võib-olla nii mõnigi lugeja ei tea, et tegemist on hetkel Eesti vaat et kõige kõrgemalt hinnatud pianistiga välismaal.
Selliseks väiteks annavad alust arvukad esikohad rahvusvahelistelt konkurssitelt, mida kroonib maailma mainekaima Leipzigis peetava Johann Sebastian Bachi nimelise pianistide konkursi esikoht 2006. aastal. Samal aastal pävis Zahharenkova ka esimese preemia Alessandro Casagrande nimeliselt pianistide konkursilt Itaaliast ning aasta varem Rumeenias toimuvalt George Enescu nimeliselt konkursilt.
Eesti Muusikaakadeemias professor Lilian Semperi ja Maris Valk-Falki juures õppinud ning Sibeliuse Akadeemias end täiendanud Irina Zahharenkova pole aga kaugeltki ainult suurepärane artist klaveri taga, vaid ühtviisi hea klavessiinimängija.
Ka Tartus saab publik näha ja kuulda Zahharenkovat musitseerimas sel pillil, kuid eelolev kontsert pakub üllatuse - esmakordselt Eestis kohtuvad ühel soolokontserdil nii klavessiin, kaasaegne klaver kui ka viimase eelkäija - Hammerklavier ehk haamerklaver.
Kõik kolm - välimuselt üsna sarnased, ent hoopis erineva kõlaga klahvpillid on ajalooliselt omavahel väga seotud ja esindavad teatud mõttes klaveri kujunemislugu.
Kui esimesed teated klavessiinist pärinevad juba 14. sajandi lõpust, siis Hammerklavier tähistab 18. sajandil ja 19. sajandi alguses levinud ning kasutuses olnud nn Viini tüüpi konstruktsiooniga pilli. Inglise keeles on selle pillitüübi kohta kasutusel sõna fortepiano.
Lisaks vanusele seisneb nende kolme instrumendi erinevus heli tekitamise süsteemides.
Kui klavessiini pisut plärisev heli saavutatakse keeli võnkuma tõmbavate plektronite ehk sulerootsude abil, siis klaveri keeled hakkavad helisema nende pihta löövate haamrikeste tõttu. Viimane annab mängijale võimaluse pillil erineva tugevusega kõlasid tekitada, mis näiteks klavessiinil pole võimalik.
Zahharenkova mängib Tartus antaval kontserdil kõigepelt Soomes elanud ja väga hinnatud Hollandi meistri Henk van Schevikhoveni kahemanuaalsel saksa tüüpi klavessiinil, seejärel Belgia meistri Chris Maene ehitatud ajaloolisel haamerklaveril ja etteaste lõpuks kaasaegsel Steinway pillil.
Kontserdi muudab põnevaks selle repertuaar, mis on koostatud väga kuulajasõbralikult.
Nimelt igal instrumendil kõlab just selle helilooja muusika, kes antud pilli kaasaegne oli.
Nii esitab Zahharenkova näiteks klavessiinil Johann Pachelbeli süidi ning Steinway'l Ludwig van Beethoveni sonaadi.
Eriline kokkusattumus on aga see, et Wolfgang Amadeus Mozarti muusika kõlab Chris Maene poolt valmistatud haamerklaveri koopial, mille eeskujuks on väidetavalt helilooja lemmikmudel - Anton Walteri klaver aastast 1795.
Tõepoolest. Mozart soetas ju Walteri haamerklaveri endale 1782. aastal ja ilmselt kirjutas seda instrumenti silmas pidades ka väga palju tänapäeva kaasaegsel klaveril mängitavat klahvpillimuusikat.
Selle üle, kas 300 aastat vana muusika peaks kõlama 300-aastasel pillil või siiski parimatel kaasaegsetel mudelitel, saab Zahharenkova kontserdi kuulaja ise otsustada. Parema ülevaate saamiseks on korraldajad kavasse võtnud veel ka Joseph Haydni sonaadi, mis kantakse ette kõigil kolmel pillitüübil.
Pole kahtlustki, et niivõrd erinevate instrumentide valdamine nõuab artistilt tohutut musikaalsust, erakordset tunnetust, head klahvipuudutust ja suurt kogemust ning on võimetekohane vaid parimatele interpreetidele, mida Irina Zahharenkova vaieldamatult ka on. Seejuures pean väga tänuväärseks, et plaadifirma ERP Zahharenkova esinemise DVD-na salvestab.