Tagasi
foto: Aime Jõgi
Mu meelest oli see super-kogemus, millist mul veel elus olnud polnud. Selle ruutmeetri peal ja ümber, kus mina oma kaaslasega laupäevaõhtul istusin, jõudis näha ja kogeda palju.
Kõigepealt juba kaks tundi enne kontserdi ametliku algust üllatuda, et muru ongi juba peaaegu täis, ja tänada ennast, et küll on hea, et varakult kohal oleme. Ja siis end aina ja aina koomale võtta ning lõpuks nii tihkelt teiste kuulajatega kõrvuti istuda, et vaid kordamööda kord üht, siis teist jalga sirutada saad.
Peaaegu, et tuttavaks saada võõraste inimestega. Jagada nendega midagi, mida sul üle on – näiteks vihmakeepi.
Paluda vabandust ja võtta vabandusi vastu stiilis: kas te palun lubate siit üle astuda – oi andke andeks, et tüli teen – suur tänu, et olete nii lahke. Olla vahepeal liikudes ise see paluja ja tänaja ning järgmisel hetkel ise see suuremeelne, kes lubab ja aitab ja tänu vastu võtab.
Uskuge mind – eesti inimene võib olla haruldaselt lahke ja kannatlik.
Kohata kohviautomati, kelle taga ei pea järjekorras seisma, vaid kes ise tuleb su juurde. Ma pean silmas noormeest, kel termos seljas, topsid puusal, voolik päästikuga vööl, rahakassa kõhul, koor ja suhkurgi kaasas ning kes nii meeldivalt-meeldivalt inimestega ümber käia mõistab.
Kas mind ei häirinud, et esimene kontsert poolteist tundi hiljaks jäi.
Teate, ma ei pannud seda ülenihkumist esialgu tähelegi. Sest rongkäik muudkui tuli ja tuli, marssijaid aina tervitati, inimeste kiljeid oli õhk lauluväljaku kohal kogu aeg täis. Ma jõudsin seal murul varbaid aina koomamale tõmmates mitu korda imestada, et kui pikk see rongkäik siis lõppude-lõpuks on, kui see kella kaheksakski veel kohal pole. Kui pikk?!
Ja mõelda, kui vahva see on, et Eestis on 2009. aastal nii palju laulupeohingega inimesi – murul ootamas ja rongkäigus tulemas ning kui palju neid kõiki kokku võiks küll olla.
Lõpuks võtsin laulupeoraamatu kollektiivide nimekirja ette ja hakkasin sealt huvi pärast järge ajama ning siis avastasin, et vaid viis lehekülge kooride nimesid ongi veel jäänud...
Naerma ajas ja hästi maruvahva tunne oli!
Kas mind ei häirinud pärastine külm vihm ja raske kava?
Kuidas ma saan pahane olla vihmale, mis tuleb minu tahtest sõltumata. See on meie suvi – selleks peame alati valmis olema. Päevasel tantsuetendusel põletasin ära oma kurgualuse, nüüd siis külmetan varbad. Kontrastide võlu, mis muud, ja sööbib hästi mällu! Kui kilemantel peale tõmmata ja vaikselt istuda, siis peab niisuguses vihmas ilusti vastu. Tunni või poolteist vähemalt!
Lõpuks siiski vihmale alla andes ja lahkudes oli minul südamest kahju, et me valiknaiskooride missat «Agnus Dei`d» ja osa kantaadist «Carmina Burana» ära oodata ei jõudnud.
Aga mõtlen, et laulupeol on kõige tähtsam tunne! Võib-olla mul vedas, aga minu tunded on küll ainult head!
Tantsupeost ka üks seik.
Et kas ma ei ole pahane, et etenduse piletid nii ruttu läbi müüdi.
Ei ole.
Tänu sellele tean, mida tunneb tantsuetendust näha ihkav inimene, kes Kalevi staadioni lähedal sildiga «Ostan piletit!» seisab ja nii väga-väga oma head õnne ja vedamist seal ootab.
Ja kui siis üks neist sildihoidjatest pileti saab, kuidas siis teine ta kõrval mitte müüdava pileti pärast kaklema ei hakka, vaid vaikselt küsib: «Kas ma palun võin te sildi nüüd endale saada!?».
Ning pärast etendust kohtuda täiesti juhuslikult ühega neist saatusekaaslastest, kes sind ära tundes laialt-laialt naeratab ja küsib: «Kas oli ju ilus etendus!»
Oli jah!
«Kas tasus selle peo pärast vaeva näha?»
Jah, tasus küll!
