Rõõmu tekitab, et ruumi on käsitletud kaunis julgelt, näiteks Vanemuise-esiseid kvartaleid. Mis seal sündima hakkab? Küsitakse selle ruumi kohta, mis on veel vanalinnas täis ehitamata. Mis saab näiteks kaubahoovi platsist? Need küsimusepüstitused on väga õiged ja väga head. Iseasi on muidugi see ja mis kõige rohkem valmistab muret – liikluse küsimused. Sealhulgas minu jaoks ka Vabaduse puiestiku saatus.
Nagu ma hiljuti ka lehes kirjutasin, see Vanemuise tänava kergliiklustee pikendamine üle raudtee – ma ei ole sugugi nõus nende piiridega, kus kesklinn ulatub piki Riia tänavat raudteesillani. Ülejõe piirkonnad, mis nüüd on kesklinna osaks arvatud, no ma ei ole selles eriti veendunud. See on lõivu maksmine Eesti Rahva Muuseumile ja sealsele kultuurikompleksile. Ikka on need läbivad jooned Ülejõel, et Raatuse tänav peab kuskile ju välja jõudma, mitte poole peal lõppema.
Kõiki neid plaane vaadates tundub, et võimalused on ju võimsad.
On küll täiesti maha tõmmatud võimalus hoonestada Lille mägi, tuginedes muinsuskaitse soovile kaitsta sealset keskaegset kalmistut. Aga see paik vajaks suuremat tähelepanu ja täis ehitamist.
Aga eks plaane on meeletult palju ja ma kardan, et meil pole kapitali, et neid kõiki ellu viia. Oleme võib-olla ka kahekümne aasta pärast uuesti samas seisus, et hakkame kesklinna mõtestama.
Esimeses järjekorras tuleks minu meelest käsile võtta Riia tänav Võidu sillast raudteesillani, see on põhitänav. Ma ei hakka rääkima, et meil on probleem hruštšovkadega – millised need tulevikus välja hakkavad nägema.
Võib-olla tuleks võtta ette ka teine pool Atlantise taga.
Riia tänava lõppu kavandatav kaubanduslinnak kahtlemata ohustab kesklinna, nagu ka Raadile kavandatav kultuurilinnak, kuhu tahetakse Eesti Rahva Muuseumi toetama pressida kõike, mis vähegi võimalik. Aga see on kesklinna tühjaks tegemine.
Ülesannete jagamine üle linna laiali tähendab ikka, et kesklinn jääb vaesemaks.