Mulluse festivali Draama lõpupeol oli möödunud vaid mõni minut teatrikunstnik Iir Hermeliini väljakuulutamisest 2013. aasta festivali kuraatorina, kui Tartu Postimees küsis temalt kaks küsimust. Nüüd on põhjust vastused üle vaadata.
Lavastuste valik tekitas ka tuliseid diskussioone
3. september 2013, 12:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta tagasi ütles ta, et ei sea festivali kuraatorina fookusesse lavakujundust, vaid hea teatri. Päev enne tänavuse festivali avamist oli ta sama meelt. «Kindlasti ei saa lavakujundus olla iialgi fookuses,» ütles ta nüüd.
Draama 2013 põhiprogrammi koostamisel lubas ta aasta tagasi olla väga subjektiivne. Oma ülesandeks sõnastas ta toona ausa, väga täpse ja läbimõeldud valiku saamist, püüdes seda teha nagu lavastust.
Koos loomenõukoguga
Koos loomenõukoguga valis ta välja seekordse Draama põhiprogrammi «Ruumimaagia» ja kõrvalprogrammi «Särts!». Festivaliliste ette tuleb tema sõnul nädalapikkune lavastus, mis algas eile kell kolm pärastlõunal.
«See kõik moodustab tõesti kokku ühe terviku,» ütles Iir Hermeliin nüüd. «See, mida üks lavastus küsib, võib teine lavastus vastata, lavastused on omavahel dialoogi asetatud. Ja seda kõike ümbritseb näituste ja loengute programm. Üks tervik, üks lavastus.»
Lavastusi aitas tal Eesti teatrite viimase kahe aasta loomingust valida loomenõukogu, kuhu kuuluvad lavastaja ja teatrijuht Aare Toikka, kunstnik Kristel Maamägi, dramaturg Siret Paju ning teatriteoreetikud Ott Karulin ja Kristiina Garancis.
Kuidas käis põhi- ja kõrvalprogrammi lavastuste valik?
«Lavastuste valimine festivalile lähtub samadest põhimõtetest, olenemata kuraatorist: vaadata tuleb võimalikult paljusid lavastusi ning mitte ette ära otsustada, et üks või teine teos niikuinii ei sobi,» selgitas Karulin.
Loomenõukogu liikmed on tema määratlusel nagu kuraatori agendid, kes kuraatori kontseptsiooni kaasas kandes püüavad leida võimalikult eriilmelisi lavastusi, mis kuraatori kujutlusega haakuksid. «Nii talitades kujuneb põhiprogramm üsna orgaaniliselt,» lisas ta.
Selleaastase kõrvalprogrammi koondnimetus sündis Karulini meenutust mööda samuti kergelt. «Ühelt hetkel oli meil laual hulk meeldivaid teatrielamusi pakkuvaid lavastusi ning kui püüdsime saadud elamusi kirjeldada, hakkasid korduma mõisted nagu rõõm ja energilisus, mida sai kenasti kokku võtta sõnaga «Särts!»,» märkis ta.
Siret Paju meenutust mööda hakkasid loomenõukogu liikmed kõigepealt suure hooga teatris käima. Kuigi nad vaatavad ka tavaliselt palju etendusi, tuli peatähelepanu seada festivali planeerimisele ja lavastuste visuaalsele küljele.
«Iir selgitas meile juba päris protsessi alguses, et oluline pole keskenduda sellele, et kujundused oleks imelised, vaid sellele, et lavastuse tervikpilt oleks ühtne ja raputav,» lisas Paju. «Tema valiku printsiibiks oligi see, et kõik lavastuslikud, visuaalsed ja dramaturgilised komponendid moodustaksid mõjusa kompositsiooni.»
Järgnevatel kohtumistel tuli nähtu põhjal ette ka tuliseid diskussioone. «Need olid igati inspireerivad, sest sageli nägid erinevad inimesed sama lavastuse juures hoopis erinevaid tugevusi, ka nõrkusi,» märkis ta. «Nõnda mõtteid ühte patta seades saime põhjalikud ja põhjendatud analüüsid iga lavastuse kohta.»
Mis teatris sütitab
Kõrvalprogramm «Särts!» sündis Paju sõnul nii, et loomenõukogu liikmed mõtlesid ühiselt, mis neid praeguses kodumaises teatris sütitab. «Me tahtsime võtta selliseid lavastusi, mille etenduselt lahkub publik positiivse laenguga. Algavasse sügisesse on sellist energiat eriti tarvis,» ütles ta.
Eelmisel hooajal ja suvel nähtu põhjal tegi Siret Paju järelduse, et koostöös peitub jõud. «Kui tegijad suudavad end väljendada, oma ideedega teisi inspireerida ja kaasa haarata, omavahel teha koostööd selle kõige sügavamas mõttes, ongi tulemuseks tugev tervik. Keegi ei pea suutma kõike ise teha.»
Kuidas kajastub Iir Hermeliini ja tema loomenõukogu valikus Eesti teatri praegune loomevõimekus?
«Õnneks on festival kuraatorisüsteemile üle minnes loobunud soovist kuidagi Eesti teatri loomevõimekust mõõta või hinnata,» vastas Ott Karulin. «Märksa tähtsam on, et valitud lavastused moodustaksid tervikliku programmi, mille osised on omavahel dialoogis.»
Aare Toikka andis oma panuse selleaastase draamafestivali teokssaamisesse sellega, et osales aruteludes ja mõtles kuraator Iir Hermeliiniga kaasa.
«Võtsin seda kui head võimalust kohustada ennast vaatama Eesti teatris toimuvat tavalisest enam,» lisas ta. «Oli mõneti valgustav vaatamine – nii heas kui halvas.»
Iir Hermeliin on pannud Aare Toikka sõnul kokku valiku kahel viimasel aastal lavale tulnud teatritöödest, mida võiks iseloomustada ka sõnad lavastaja ja kunstniku sünergia.
«Kõik tööd on läbitunnetatud kunstitööd, millega kokku puutudes võib taibata, et tegijaile on end ilmutanud elegantne juhus,» märkis ta. «See nõudlik kaastööline ühineb maagilises ruumis nendega, kes teavad, mida ja kuidas otsida.»
Aare Toikka juhtis tähelepanu sellele, et ruumimaagia festival on kuraatori- ja teemafestival, mitte spordivõistlus.
«Tuldagu festivalile kui teatripeole, kaasa mõtlema ja kaasa tundma. Jätkem võidu ja võimujanu võimureile, nautigem seda hetke, mil kunstitõde end hetkeks ilmutab! Julgen kinnitada, et see on enam väärt kui võrdlus, võistlus, võit või kaotus. Kunstis tuleks sõjakategooriatest hoiduda,» lisas ta.
Niisiis toob tänavune Draama vaatajate ette põhiprogrammis «Ruumimaagia» kaheksa lavastust. Nendest on siinsel paarisleheküljel omaette juttu ja pilte.
Kõrvalprogrammi «Särts!» mahtusid lavastused «Boyband» (Endla), «Hea, Paha ja Inetu» (VAT Teater), «Läbipõletajad» (Erik Alalooga, Andreas W, Tanel V. Kulla ja Taavi Suisalu), «Metsik urisev õnn» (NUKU Teater), «Mutantants» (Cabaret Rhizome), «Nox» (Twisted Dance Company), «Pung» (Renate Valme ja Kompanii Nii) ja «Simulaakrum» (Von Krahli Teater).
Festivali lisaprogramm
Peale nende pakub tänavune Draama vaadata lisaprogrammi, kuhu kuuluvad Priit Võigemasti lavastatud «Hamlet» (Tallinna Linnateater) ja Margus Kasterpalu lavastatud «Sajand» (Ugala) ning midagi ka lastele: Oleg Titovi «Suur maalritöö» (Ugala) ja Leino Rei «Armunud kastis» (Vanemuine).
«Põhiprogrammi eest hoolitsevad eelkõige kuraator ja tema meeskond. Festivalil on statuudi järgi õigus moodustada lisaprogramm,» kommenteeris Draama peakorraldaja Margus Kasterpalu. «See annab näiteks võimaluse kutsuda festivalile suure saali tükke, kui on põhiprogrammi sattunud liiga palju lavastusi väikestesse saalidesse.»
Suure saali etendused aitavad peakorraldaja arvates vähendada piletidefitsiiti.
Festivali lisaprogrammi kaks lavastust tähistavad samas Draama kümneaastaseks ja Estonia teatri saja-aastaseks saamist ning pealegi tuli Eestis «Hamlet» lavale sada aastat tagasi.
Tõnu Õnnepalu kirjutas just sellestsamast aastasajast ehk 1913. ja 2013. aasta vahele jäävast sajandist oma näitemängu. Seepärast ongi lisaprogrammis «Hamlet» ja «Sajand».
«Need moodustasid toreda paari festivali korraldajate arvates ja nii need programmi kutsuti,» ütles Kasterpalu. «Nüüd on küll niimoodi sattunud, et «Sajand» on minu lavastatud tükk, aga ta sobis hästi komplekti ja täidab suure saali ära.»
Äsja mainitud piletidefitsiit on põhjustanud publiku hulgas tõesti nurinat.
«Oleme proovinud seda muret leevendada sellega, et teeme lavastustega rohkem kui ühe etenduse festivalil, aga sellel aastal on Draamateatril, Linnateatril ja NO-teatril nii tihedad sügisgraafikud, et nad saavad kõiki oma tükke mängida Tartus ainult ühe korra, ja see ei ole nii-öelda festivali süü,» ütles Kasterpalu.
Kuidas kulgeb Draama järgmine aastakümme?
«Kes seda ette teab! Juba eelminegi kümnend tõi väga olulisi vahetusi festivali statuuti. Ülevaatefestival asendus kuraatorifestivaliga,» ütles Kasterpalu.
Aeg võib peakorraldaja arvates dikteerida järgmise viie aasta pärast mingi uue muutuse, kuid kuraatorifestival, milles igal aastal teeb uus inimene põhiprogrammi lavastuste valiku, võib olla ka kauemaks ajaks elujõuline.
-------------------------------------------------
Eesti teatri festivali Draama tänavusse põhiprogrammi «Ruumimaagia» valitud kaheksa lavastust
«Bistro Beyond», lavastaja Linnea Happonen, kunstnik Kristel Maamägi, Piip ja Tuut Teater.
«Bistro Beyond» on õdus ja humoorikas lavastus, mis lisaks valitud teatrikeelele üllatab ka rahvusvahelise kooslusega ning näitab, miks on Eesti teatrile tähtis, et meil tegutseks ka palju vabatruppe. (Ott Karulin)
«Faust», lavastaja Aare Toikka, helilooja ja kunstnik Kaspar Jancis, VAT Teater.
«Faust» on kompromissitu lavastajateater, mis ühtlasi leidnud viisi, kuidas klassikalist lugu 21. sajandi noortele huvitavaks mängida. (Ott Karulin)
«Faust» on väga mänguline, leidlik ja kompromissitu lavastus. (Siret Paju)
«Koera süda», lavastaja Natalia Lapina, kunstnik Rosita Raud, Vene Teater.
«Koera süda» on parimas mõttes «suur teater» nii teemakäsitluselt, visuaalilt kui ka esituselt. (Ott Karulin)
«Kolm õde», lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu, Eesti Draamateater.
«Kolm õde» on visuaalselt atraktiivne ja täpse ansamblimänguga klassikatõlgendus. Selliseid lavastusi võiks Eesti teatris märksa rohkem olla. (Ott Karulin)
Emotsionaalselt nüüdisaegne lavastus. (Siret Paju)
«Maria Stuarda», lavastaja Roman Hovenbitzer, muusikajuht Mihkel Kütson, kunstnik Roy Spahn, valguskunstnik Palle Palmé, Vanemuine.
«Maria Stuarda» näitab, kuidas täpne visuaalne kujund mitte ainult ei illustreeri, vaid võimendab teose põhiteemat. Et tegemist on ooperiga, polegi praegusel juhul kõige olulisem. (Ott Karulin)
«Suur õgimine», lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Laura Kõiv, NO99.
«Suurt õgimist» pean viimaste aastate olulisimaks Eesti lavastuseks, sest see kinnitab usku, et kaua igatsetud lavastajate uus põlvkond on juba sündinud ja ka suuri tegusid tegemas. (Ott Karulin)
See lavastus mängib piiridega, igas mõttes. Eelkõige erinevate taluvuspiiridega. Kui kaua on piisavalt kaua? Millal on midagi liiga palju, millal liiga vähe? Kuidas siit edasi minna? (Siret Paju)
«Tühermaa», lavastaja Marat Gatsalov, kunstnik Ksenija Peretruhhina, R.A.A.A.M.
«Tühermaas» kohtuvad julgelt isikupärase käekirjaga näitekirjanik ja julgelt isikupärase käekirjaga lavastaja ning ometigi on plahvatuse asemel tulemuseks lummav koosmõju. (Ott Karulin)
«Hamlet Anderson», lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, videokunstnikud Taavi Varm, Maarja Noormets ja Kristo Viiding, Endla.
«Hamlet Andersoniga» jätkab lavastaja Andres Noormets oma kirglikku suhet tekstiga, mis tema puhul tähendab ümberkirjutamist ja -ütlemist mittesõnaliste vahendite kaudu. (Ott Karulin)
Juba enne etenduse algust saalis istudes võib tunda, et siin hakkab toimuma midagi põnevat. Selles tundes ei pea pettuma. Lavastus on nüüdisaegne tõlgendus klassikust, mis on vaba tolmust ja hallitusest. (Siret Paju)