Värske magister läheb end kutsekooli täiendama

Jüri Saar
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anna-Jaana Vanderflit läheb jälle kooli, nüüd kutsekooli.
Anna-Jaana Vanderflit läheb jälle kooli, nüüd kutsekooli. Foto: Erakogu

Anna-Jaana Vanderflit (24) läheb tänavu sügisel jälle kooli. Ärevus on hinges, mis sest, et põhikool on ammu seljataga, ka gümnaasium ja ülikool.

Kevadel sai ta maaülikoolis loomakasvatuse magistriks, nüüd aga läheb Tartu kutsehariduskeskusesse õppima meh­­ha­­troonikat.

«Sinna lähevad õppima minust nooremad, minu arust, mina olen vanem, 24-aastane, teised lähevad keskkoolist,» põh­­jendas ta ärevust. Uusi õpingukaaslasi ta veel ei tunne.

Miks ülikooli järel kutsekooli minna, sellele on Vanderflitil hea selgitus.

«Eks ma räägin sama juttu, mis ma rääkisin sisseastumisel,» alustas ta. «Lõpetasin loomakasvatuse eriala maaülikoolis. Hakkasin tööd otsima ja vaatasin, et valik ei ole eriti suur. Tahtsin täiendada end oma erialal, et see ei hääbuks, et töötaksin sellel alal. Mehhatroonika sobib väga hästi – kõik farmide mehhaniseerimised ja muud sellised asjad. Kui on vaja praktikaid läbida, saan teha ka farmides.»

Hinnatakse kogemust

Tööd on Vanderfliti sõnutsi raske leida seepärast, et tööandjad hindavad kogemust ja tahavad erialal töötamise kogemust vähemalt aasta, mõnikord isegi kolm. «Aga praktikat oli meil üks kuu,» rääkis ta. «Võib ju öelda, et olin praktikal. Et olen teinud ja ma oskan, aga see ei loe.»

Endal ega ta perekonnal loomakasvatustalu pole. Mustvees elav vanaema kasvatab kurke, aga neidki enda tarbeks. Nagu aimata võib, on Vanderflit vanausuliste perest, venelane. Ta on kasvanud Tallinnas Koplis ja käinud seal kunstigümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi lõppu kaalus, kas õppida veterinaariat või loomakasvatust. Loomakasvatusse sai kohe sisse ja pealegi tundus see just tore amet õppida.

«Veterinaaria näis rohkem haigustega tegelemine, loomakasvatus aga loomadega tegelemine,» ütles Vanderflit. «Siis tundus nii. Praegu ma arvan hoopis, et kõige parem loomakasvataja on veterinaar. Siis ei pea eraldi tegema seemenduspabereid, saab ise oma loomi ravida.»

Õppimine ja töö koos

Et loomakasvatuses töökohti pole, seda Vanderflit ei väida. Ta hakkab ka õppimise kõrvalt töötama, aga see ei ole kõrgharidust eeldav töö ega tõota just suurt palka. «Tavaliselt on ju nii, et lüpsjaks võetakse kiiresti, aga selleks ei ole kõrgharidust vaja,» märkis ta.

Tuttavad ja sugulased ei ole imestanud, et noor naine astub pärast ülikooli kutsekooli. Küll muretsetakse, kuidas ta jõuab, sest kooli kõrvalt töötama peab niikuinii. «Ei saa ju ainult õppida. Kui on vaja ise end ülal pidada,» lausus ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles