Hellenurme veskimuuseumi jahu valmib täpselt sellisena, nagu veskiemand ja mölder lubavad. Tänasest saab hoolsa pilgu all valminud rukkijahust voolida ka leivapätse, mis uhiuues leivakojas küpsema hakkavad.
Hellenurme vesiveskis valmib sooja jahu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veskiemand Mae Juske näitab veskikivi, mis hakkab jahvatama leiva tegemisel tarvilikku rukkijahu. Mürina taustal valab mölder Harri Teder rukki veskisse, samal ajal tõuseb õhku kärsahaisu. «Kivi hõõrub vastu kivi, kui alguses tühjalt töötab,» selgitas ta.
Hais kaob, kui rukis jõuab ümmarguste ja lapikute kivideni, mille vahel iga tera vähem või rohkem puruneb. Tulemus oleneb sellest, kui suureks jätta kivide vahe: mida tihedamini on kivid üksteise vastas, seda peenem jahu valmib.
Leivakoda oli Juske ammune unistus, sest nii mõnedki külalised soovisid jahvatatud viljast ka ise pätsi valmis küpsetada. Kuigi nüüdisaegne toidukäitlus ei luba sellisel vanamoodsal viisil leiba kui toitu toota, saab valminud jahu ikkagi müüa.
«Ma ei ole täpsemalt uurinud, kas on veel mingeid võimalusi traditsioonilise jahvatusstiiliga toitu toota, aga praegu on meil euroseaduste järgi suveniirid,» sõnas Juske ja lisas, et nimeliselt on tegu töökojaga.
Veskis on võimalusi jahvatamiseks palju enam kui leivaks valmistatav rukkijahu. Näiteks valmib veskis odrajahu, eri sorti mannat ja püüli ehk sõelutud valget jahu. Sortide eristamiseks on veskil 24 sõela. Veskis on ka hernesorter, mis töötab tsentrifugaaljõul. Herned saavad kaalu järgi erineva jõu, et metallist sorteerijast välja lennata: ühte anumasse lendavad terved herned, siis poolikud ja lõpuks umbrohuseeme ning ussitanud herned.
Veskit üleliia ei kuluta
1880. aastatel ehitatud veski pole Juske sõnul kaua aega jahvatamata seisnud. 2009. aastal tuli veskis siiski töö pikemaks ajaks peatada.
Plaanitud aastane remont venis kahele aastale, kui muuseumisse sattus teismeline, kes omapäi ringi käies turbiini juhtratta juurde pääses. «Järsku kuulsime, et mingi kolin käis,» lausus Juske.
Teismeline oli tõmmanud hammasratastel töötava turbiiniratta jõuga lõpuni lahti. «See tähendas, et remondiks lahti ühendatud turbiin keerdus hambumusse. Hambumine peab olema täpne, kui ei ole, siis tõmbab millegi kõveraks,» selgitas Juske.
Kõveraks tõmbus saja-aastane võll, mille parandamine oli pealtnäha lootusetu. «Siis oli see hetk, et nüüd on kõik ka selle veskiga,» meenutas Juske.
Viiemeetrist võlli ei saanud tellida ega korraga paigaldada, seetõttu tuli uus võll kolmes tükis tagasi panna. Töökojad olid aga raskustes, et millimeetri pealt võlli lihvida, sest ka väiksem valemõõtmine võis tekitada vibratsiooni ja panna kogu maja värisema. Pärast korduvaid katseid sai võll siiski paika. «Selliseid asju juhtub. Ja me ei tea kunagi, mis on järgmine asi, mis katki läheb,» nentis Juske.
Veskit aitab osaliselt korras hoida kokkuhoidlik jahvatamine. «Me töötamegi muuseumina, sest enam ei olegi jahvatada vaja jahvatamise pärast ja kuna süsteem on nii vana, ei olegi mõtet seda kulutada,» lausus Juske. Nüüd piisab tema sõnul kotist või poolest viljast, et huvilised saaksid ettekujutuse veski tööst.
Kui tagasihoidlikust kasutamisest hoolimata veskis midagi ikkagi puruneb, püüab veskirahvas esialgu selle ise korda saada. «Ei saa minna poodi ja nõuda, et palun meile üks mannamasina kodar,» ütles Juske. Tema sõnul on suur abi mölder Harri Tedrest, kes tuli veskisse püsivalt tööle pärast õpetajaametist pensionile jäämist.
«Abiline, kes siin varem oli, ei jaganud matsu,» sõnas Juske. Ta ütles, et oli selle peale vihastades helistanud Tedrele ja kutsunud ta päevapealt tööle. Harri Teder, kes oli töötanud matemaatika-, füüsika- ja tööõpetuse õpetajana, sai oma leidlikkust ja kiiret taipu veskil rakendada. «Harri jagab juba poolelt lennult ära,» sõnas Juske.
Veski kuulus tagastamisele
Mae Juskest sai veski omanik pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kui tema isa oma vanaisale kuulunud veski tagasi taotles. 1999. aastal hakkas Juske selles püsivalt toimetama, varem oli ta vaid põgusalt näinud, kuidas veski vilja töötleb.
Juske vanavanaisa oli Johannes Voldemar Veski noorem vend Karl Rudolf Veski, kes paiga Eesti Vabariigilt 1932. aastal välja ostis. «Nemad olid pererahvas,» sõnas Juske. Pererahvas elas mõnikümmend meetrit veskist kaugemal Juske vanavanaisa ehitatud häärberis, kus praegu elab veskiemand koos perekonnaga.
Juske vanavanemate perekonna elu veski ümber lõppes Nõukogude võimu saabudes, kui veski natsionaliseeriti. Tema vanavanaisa pääses küll 1949. aasta küüditamisest, sest põgenes perega metsa, kuid mõni aasta hiljem kuulutati nad kulakuks. See tähendas, et lisaks veskist ilmajäämisele tuli lahkuda ka senisest elumajast. Aasta hiljem vanaisa suri. «Kui võetakse ära kodu, mille oled ostnud, ja siis tabavad tagasilöögid, mis on nii sügavad ja pikad, siis need lammutavad inimest,» nentis Juske.
Nii varasemast kui ka nõukogude ajast on veskis säilinud aga rohkem kui vaid mälestused. Veskiruumides on alles näiteks kolhoosiaegne kontor ja elutuba. Kontoris oleks justkui aeg kaugesse minevikku seisma jäänud, aga mis aastasse, ei saagi kohe välja selgitada.
Juske selgitas, et osa esemeid on toodud, osa on siin olnud algusest peale, seetõttu võib näha üksteisest mitte sugugi kaugel seisvat Lenini kuju ja virna 1954. aasta ajakirjadest Stalinlik Noorus. «See on praegu puhas nostalgitsemise koht,» lisas Juske.