Kui luuletaja Hannes Varblane (pildil) sai 50, kirjutasin talle väikese värssvallatuse, milles soovitasin sünnipäevalapsel luuletamisest loobuda, pankuriks paisuda ja emand Mammonaga armumängu alustada.
Vintske ankur saab aastakümme vanemaks
/nginx/o/2009/03/15/148675t1h85c9.jpg)
18. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna saab Hannes 60. Tundub, justkui oleks möödunud kõigest paar kuud. Kuid kalender kinnitab kangekaelselt, et läinud on siiski kümme aastat. Uskumatu. Kuidas aeg lendab...
Paraku pole juubilar õppust võtnud. Pole muundunud priskeks pankiiriks ega tibatillukeseks tellerikski mitte. Ikka luuletaja! Lootusetu juhtum. Sestap tuli järg kribada.
Ei ole paisund pankuriks,
vaid jäänud vintskeks ankuriks.
Kai ääres omaette tukub,
laev lollide kui merel hukub.
Loomulikult teab kuuekümnene poeet minust oluliselt paremini, et elus on mõte ainult ühel. See on meelerahu. Kõik muu on köki-möki ja tühi-tähi.
Eesti kirjakeele seletussõnaraamat määratleb, et meelerahu on erutusest ja ägedusest vaba-olu.
Toda vaba-olu soovingi Sulle, Hannes, tänaseks ja kõigiks järgnevaiks ööpäeviks. Kuhjaga!