Professorit köitis laulva revolutsiooni lugu

Kas te olete juba saanud maitsta eesti toitu?

Mõnda asja oleme jah saanud eesti köögist maitsta, aga paljud asjad, mida sööme, pole sugugi ainult eesti omad. Näiteks eile käisime Tbilisi restoranis söömas gruusia toitu.

Tavaliselt pakume külalistele traditsioonilist eesti toitu – verivorsti, hapukapsast, seapraadi ja kama, kuigi sugugi mitte kõik need pole meie tüüpilised igapäevased toidud, mõned on tegelikult saksa köögist. Kas rahvusköök on kultuurinähtus, mis end taastoodab, kordab, mis ringleb?

Just. Verivorstist, mis end sellisel moel kultuuris kordab, saab justkui kultuuri sümbol. Seesama nagu meil USAs on tänupühadel kalkuni söömisega. Kalkunist on sellega saanud USA võrdkuju. Tegelikult me ei söö kalkunit üldse nii sageli, võib-olla kord aastas. Kui, siis mõnikord võileiva vahel. See on aga samasugune sümbol nagu Eestis verivorst.

Seega võib öelda, et selliste sümbolite taastootmine on justkui kultuuri ja identiteedi osa. Aga kui taastoodame saksa ja mitmete teiste kultuuride sümboleid, kas saame siis rääkida üldse oma kultuurist?

Omal moel ikka. See on asi, mida justkui kanname oma kehades. Mõned nendest sümbolitest on sarnased teiste kultuuride sümbolitega. Ameerikast tulnuna on tajutav, et siin on teatavad iseloomulikud jooned. Sarnasused on Põhjamaade kultuuriga – teatav distantsi hoidmine, reserveeritus ja väärikus. Aga samas on asju, mis on väga teistmoodi.

Võtame näiteks autod. Mujalt tulnuna torkab silma, et siinsed inimesed eelistavad teatud tüüpi autosid. Siin on mingisugune ühtne joon eelistustes. Ja see erineb sellest, mida võib näiteks näha Saksamaal. Sel võib olla oma osa ka Nõukogude süsteemist tulemisel – inimeste soov oli vastanduda sellele, ostes Lääne autosid.  

Paljud nendest sümbolitest on pidevas muutumises. Kas kultuurist saab üldse rääkida kui millestki staatilisest?

Ma arvan, et ainult nendes aspektides, mille kohta oleme loonud teatud ideaalkuju. Antropoloogide hulgas armastame selle kohta tuua näite ütlusega «Te kõik olete nagu ameeriklased». See ei ole ju tegelikult tõsi. Kui öelda, et kõik eestlased on ühesugused, pole ka see tõsi.

Näiteks paari päeva eest olime Tallinnas. Oli märgata, et kõigest hingest püüti näidata, et see on meie linn, meie eestlased lõime selle 11 000 aasta eest, me oleme siin ammu, vana rahvus.

Aga kui paljud neist selle linna loojatest olid tegelikult praeguste eestlaste otsesed esivanemad? Üsna suure tõenäosusega mitte kuigi paljud. Aga eestlastel on soov luua kuvand ühtsest vanast rahvast, ühest eripärasest kultuurist.

Te olete avaldanud ka artikli sellest, kuidas ilmalikkus levib sarnaselt religiooni levikuga. Te ikka teate, et ...

... et Eesti on kõige vähem religioosne riik maailmas? Jah, tean küll.

Kuidas siis ilmalikkus levib?

Universumis, kus kõik tervikuna näib olevat külm ja mõttetu, on inimesel turvatundeks vaja religiooni. Inimene, kes ütleb usust lahti, on omal moel kangelane, sest ta julgeb teispoolsusele ja surmajärgsusele vastu astuda ilma religiooni toeta. Seda nähakse kui kangelaslikkust.

Vastandiks on usklik inimene, kes usub, et on olemas mingi kõrgem vaimsus, mis aitab hakkama saada ka teispoolsuses.

Aga ilmalikkus ja religioon on ses mõttes sarnased. Ilmalikkus on nagu religioongi jõud, mis inimesi ligi tõmbab. See aitab ilmalikkusel levida.

Rääkisite oma ettekandes narratiivide taastootmisest ja nende muundumisest ajas. Kuidas on tänapäeval lugude ja nende taasesitamisega?

Tänapäeval kordavad paljud narratiivid end filmitööstuses. «Tähesõjad» on selle hea näide. See on väga mütoloogiline. Selles on väga palju erinevaid mütoloogilisi karaktereid.

Või «Sõrmuste isand» – suurepärane lugu, mis on välja kasvanud Vana Maailma narratiividest. See on nagu Tolkieni versioon barbaritest «Nibelungide sõrmuse» võtmes. Kõik need vanad müüdid ja narratiivid on tänapäeval vägagi elus.

Teil siin Eestis on üks suurepärane lugu, mis seda kultuuri aitab koos hoida – laulev revolutsioon. Ma nägin paar nädalat enne siia tulekut sellest filmi. Tilluke riik, mis astub vastu suurele impeeriumile, ja seda kõike lauldes. Milline suurepärane lugu!

Ma arvan, et Eestis poleks inimest, kes ei oskaks seda lugu rääkida. See on nagu Taaveti ja Koljati lugu. Nagu lugu väikesest, kes võidab suure.

Me teame küll, et tegelikult oli neid tegureid, miks Nõukogude Liit lagunes, teisigi – Jeltsini võimule tulek, glasnost, Gdanski sündmused. Aga laulva revolutsiooni lugu on nii võimas, et sa oled valmis jätma kõrvale kõik need teised teadmised.

Millal ja kuidas te esimest korda Tartuga kokku puutusite?

Kui ma olin Chicago ülikooli tudeng, kuulsin esimest korda Tartu kuulsast semiootikakoolkonnast ja Juri Lot­­ma-nist. Me lugesime kultuurisemiootikast ja kultuurist kui tekstidest.

Ma olin selle kõigega olnud tuttav juba 30 aastat. Ja alles siis sain teada, et selle linna nime ei hääldatagi Tarttuu, vaid hoopis rõhuga esimesel silbil, teist moodi r-iga ja t-häälik pole sugugi nii tugev, nagu meie olime harjunud hääldama.

Alles siis, kui siia tulin, sain teada, et seda, millest me aastaid rääkinud oleme, hääldatakse hoopis teistmoodi. 

XI SIEFi kongress Tartus

• SIEF (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) on etnoloogide ja folkloristide maailmaorganisatsioon, mille 11. rahvusvaheline kongress peetakse 30. juunist 4. juulini Tartus.

• Kongress keskendub ringlusele, sh kultuurivormide ringlusele, ning kultuuriliste praktikate ja uskumuste ringlust kujundavatele poliitilistele ja majanduslikele teguritele.

• Ligi 430 osalejat 41 riigist.