Lammutatavast Tartu vanast kaubamajast Elmar Kitse seinamaali päästmiseks on välja pakutud neli ideed. Kuid praegu eelistuse saanud tekitavad tõsiseid kõhklusi, leiab kunstiajaloolane Enriko Talvistu.
Kunstiajaloolane kritiseerib seinamaali päästeplaani
21. juuni 2013, 14:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Talvistu kaitseb tugevalt seisukohta, et kõige õigem ja seinamaalile kõige turvalisem on jätta pannoo sinna, kus see on. Ülejäänud maja lammutada ära, aga pannooga sein, mis seisab tugevatel betoonvaiadel, jätta alles. Selle ümber tuleks aga ehitada ajutine hoone, mis kaitseks kunstiteost välismõjude ja kliimakõikumiste eest.
«Kõige parem igasugusele kunstiteosele on see, kui ta jääb sinna, kus see on,» ütles Talvistu.
Sellega asub Talvistu opositsiooni juuni algul kujundatud ekspertarvamusega, et kõige õigem oleks seinamaal seinalt maha võtta viisil, mida ajalehes on juba tutvustanud Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Hilkka Hiiop. Maali esiküljele kleebitaks tugeva loomse liimiga kaitsekiht, misjärel saab maali koos krohviga seinalt eemaldada. Pärast maali kinnitamist seinale uues kohas saab liimi maha pesta.
Talvistu väljendas arvamust, et selle tagajärjel muutub Kitse teose pealispind teiseks ja kahjustada saab see paratamatult.
Ekspertrühm teist meelt
Muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektor Ülle Jukk ütles, et oma seisukohti on Talvistu neile tugevalt tutvustanud, kuid Jukk märkis ka, et Talvistu ei ole kunstiteoste konserveerimise ekspert.
Juuni algul Kitse problemaatikaga tegelenud ekspertrühm, kuhu kuulusid ka Hiiop ja Jukk, lükkas kõrvale kaks kaalumisel olnud varianti neljast.
Esimene neist oli maali säilitamine seal, kus see on, ehk siis Talvistu kaitstav lahendus.
Kõrvale lükati ka mõte tõsta maal koos seinaga ühtse monoliidina.
«Terve monoliidi kraanadega tõstmine on komplitseeritud ja võib osutuda kõige kulukamaks. Pole ka kindel, et selle tervena kätte saab,» sõnas Jukk.
Samal kohal säilitamise juures tekitab muret suurehitusega kaasnev vibratsioon. Eriti olukorras, kus on teada, et maal on neljal krohvikihil, millest kaks on pehmed, seejuures ka alumine – paiguti on see seina küljest lahti.
Niisiis jäi ekspertrühm kolmanda ja neljanda lahendusvariandi juurde. Mõlemas on ühine, et pannoo toestataks eestpoolt peale kleebitava kaitsekihiga. Erinevus on, kas pannoo kooritakse seinalt ja sein säilib või eemaldatakse pannoo tagant kivid. Kumb valida, peaks selguma eeluuringutest.
Niimoodi eemaldataks pannoo üheksaks osaks lõigatuna ehk siis stseenide kaupa.
Lõplikku kava ei ole
Jukk täpsustas hilisemas kirjas, et tegelikult praegu ühtegi tegevuskava, lõplikku otsust, projekti, töövõtulepingut pannoo kohta paberil pole. Tegevuskava koostamist alustatakse pärast jaanipäeva.
Tartu Tarbijate Kooperatiivi juht Tarmo Punger ütles kommentaariks, et Tartus on 98 000 elanikku, kellel kõigil on tunded, aga lähtuda tuleb ekspertide seisukohtadest.
«Meie asi ei ole orienteeruda erinevates restaureerimise ja kunsti säilitamise tehnoloogiates, meie juhindume sellest, mida ütlevad selle ala inimesed, kes on volitatud ja pädevad,» lausus ta. «Küsimus on selles, et meie võime teha ühte, teist või kolmandat, aga püüame kõige paremas usus selle järgi toimetada, mida eksperdid ütlevad.»