Heljo Pikhof: ratta selga ja läbi Tartu!

Sõidan ma ühel heal päeval Jakobi mäest üles. (Kes ei tea, siis tegu on kitsa, aga kahesuunalise tänavaga.) Minu ees rühib, hambad ristis, ülesmäge jalgrattur, vastu aga tulevad pea katkematu voona autod. Ma ei söandanud tast tükk aega mööda sõita: mis siis, kui mees koperdab? Tolle ratturi teekond tundus kõike muud kui turvaline.

Rattasõit ohutuks!

Ohutus on esimene tingimus, mille peame täitma, kui tahame, et kodulinn oleks sõbralikum rattaga sõitja ja jalgsi kõndija vastu – ja oleks seega puhtam, auto-, stressi- ja müravaesem, üldse rahulikum. Aga seda me ju tahame, eks ole?

Tartu on täpipealt paraja suurusega, et linnaruumi kujundamisel lähtudagi ratturist, rulluiskudel kulgejast, jalakäijast.

Seda enam, et väga suur osa tartlasi on praeguseks endale teadvustanud: kondimootor või lihasjõud on kõige loomulikum, kasulikum ja odavam liiklemisviis. Kus on kergliiklustee olemas, seal seda ka usinasti kasutatakse.

Kusagil kuklas tiksub üks ilmatuma tore seos: kui sõidad autoga, põletad kütust ja raha ning kogud rasva; kui sõidad rattaga, põletad rasva ning säästad raha ja keskkonda. Liiati saab rattaga sõites oma aega paindlikult plaanida, tipptundidel vähemasti.

Kergliiklusteede rajamisest on meil üksjagu kenasid näiteid: kümmekond kilomeetrit ohutut rattateed Külitsest, kus omaaegsetest suvilatest on suur hulk päriskoduks ümber ehitatud, Lõunakeskuse juurde välja. Või Vahi, Kõrveküla ja Luunja poolt Tartuni tulevad teed.

Punn või pudelikael tuleb ette linna piiril: et näiteks Lõunakeskusest rattaga kesklinna jõuda, selleks peavad sul olema selgelt välja arenenud riskigeenid.

Saati on meie liikluskultuur või -kultuuritus nakkav: nagu autojuhid ees, nii kipuvad ka ratturid pahatihti arvama, et fooris põleb neile kolm rohelist tuld – peaasi, et saaks kähku üle sõidutee, veel hullem, üle ohtliku ristmiku. Tartu eeslinnadest või satelliitlinnakutest peab saama riskivabalt ka südalinna.

Teed-tänavad on inimesele

Lähiaastate jooksul tuleb linnal senisest hoopis rohkem panustada jalg- ja rattateedesse.

Reformierakondlik linnavõim on seni hoolitsenud eeskätt linna edukate ja esinduskülje eest. See peab muutuma, kohalikul tasandil vähemasti on tavaline inimene A ja O. Linn tükkis oma teede-tänavate, sildade ja rohealadega on ikka linlase jaoks, mitte vastupidi.

Anne tänav näiteks tuleks anda valdavalt jalakäijate ja ratturite käsutusse, et luua annelinlastele, keda on laias laastus kolmandik tartlastest, mugav ja kiire tee linnasüdamesse.

Samamoodi peaks talitama Vanemuise tänavaga, millest saaks hea ühendustee kesklinna ja Maarjamõisa vahele, keskkonnateadlike inimeste ohutu paralleel suure liikluskoormusega Riia tänavaga. Mõistagi on sellise liikluskorralduse üks eeldusi viia Vanemuise tänav raudtee alt läbi või siis üle raudtee.

Kosmeetilistest pisiparandustest pole meie liiklusruumis suuremat tolku. Tõsi, nii mitmeski kohas on jalgratturid suunatud mööda linnaelu tuiksooni kõnniteedele või väiksema liikluskoormusega tänavatele.

See aitabki edasi – kuni kesklinna tänavail jäävad ette kõrged äärekivid. Neid komistuskive ei saavat aga ära võtta muidu kui teeremondi käigus ja -rahaga, usuvad miskipärast linnamajandajad. Miks nii? Või on postid keset niigi kitsukest rattarada. Või suubub uhke kergliiklustunnel (pärast Aardla ja Ringtee ristumist) torupiiretesse ja sealtpeale peab rattur autode vahel sõeluma.

Jalgratast me leiutama ei pea, välja mõtlema peaksime aga ühtse liiklusskeemi, parima võrgustiku jalgratturitele, kõige otstarbekamad sõlmpunktid, kust rattur saaks turvaliselt punktist A punkti B ja jalakäija istuda edasi bussi peale.

Maaülikool, kesklinn, Maarjamõisa, Lõunakeskus, Annelinn, Raadi – kõik needsinased paigad tuleb ohutult kokku sõlmida ka jalgratturi tarvis.

Ülikoolilinna eripära

Nooremapoolsetelt tallinlastelt olen kuulnud arvamust, et sealse tasuta ühistranspordi suure raha eest olnuks kaugelt mõistlikum rajada juurde korralikke rattateid. Meil õnneks ei ole vaja moosida valdavalt üle keskea ja valdavalt muukeelset seltskonda, kes tavaliselt rattaga sõitma ei kipu.

Tartu on noorte linn. Tooni annavad lapsed, koolinoored, üliõpilased.

Lähtuma peamegi oma eripärast ja tagama tudengitele mugava ja kiire võimaluse sõita rattaga ülikooli peamaja ja teiste õppehoonete, näiteks Maarjamõisa kampuse ning ühiselamute vahet. Muidu hakkavad nemadki ühelt loengult teisele jõudmiseks bensiinivingu ja ummikuid juurde tekitama või – jätavad valikaineid vähemaks.

Meil on juurde vaja turvalisi jalgrattaparklaid nii ühisesse linnaruumi kui asutuste-ettevõtete juurde ning elamukruntidele. Koostöös ülikoolidega leiame kindlasti võimaluse lukus käivate rattaparklate rajamiseks õppehoonete juurde.

Käima tuleks lükata ka linnaosade vaheline rattalaenutus, mille hind oleks taskukohane tudengilegi. Võtan näiteks ratta Annelinas ja sõidan sealt Veerikule, kus saan laenatud ratta siis tagasi anda.

Lõuna-Rootsis asuvas Malmös on linn püsti pannud ka kummipumpamisjaamad. Eurovisioon külastab toda linna ehk kord sajandis, muul ajal on see tuntud eeskätt rohelise linnana.

Niisiis, meie sihiks on luua kogu linna ulatuses ning linnast väljuvatel peamistel suundadel ühtne jalgrattateede võrgustik. Utoopia? Ei ole.

Iseasi muidugi, millal me ükskord jõuame järele Hollandile, kus paljudes linnades on rattaga sõitjaid üle 30–40 protsendi. Aga kusagilt on ka hollandlased oma kogu maad hõlmava jalgratturite teevõrgustikuga alustanud. Tartul on kõik eeldused, et saada sel alal suunanäitajaks tervele Eestile.

Olen seekord olnud justkui jalgratturite suuvooder. (Kuidas ratturid, rulluisutajad-suusatajad ja jalakäijad omavahel maid ja teid jagavad, on omaette teema, teistega arvestamise ja hoolivuse teema.)

Aga rohelisem Tartu tähendab ka kesklinna jalakäijate ala laiendamist ja miks mitte Emajõe-äärse pargiala väljaarendamist Aurast kuni suure sillani.

Seal saaksid eakamad inimesed aega veeta, emad lapsevankrit lükata, põnnid oma jalgrattal tugirattad alt ära harjutada. Kus mujal kui ema-isa käe või ratta kõrval õpib väike inimene märkama ja väärtustama oma elukeskkonda.