Tartu kunstimuuseumis saab viimaseid päevi vaadata Anton Starkopfi näitust, mille tööde keskel rõhutas kujuri 120. sünniaastapäeval tema poeg soovi taastada Tähtveres ateljeemuuseum.
Starkopfi ateljeemuuseum tekitas palju dramatismi
/nginx/o/2017/01/05/6228583t1hd8b6.jpg)
3. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Starkopfi stipendiumi üleandmisel skulptor Ekke Välile näitusel Starkopfi jõulise loomingu keskel viibis Anton Starkopfi poeg, tallinlane Jüri Starkopf. Ta andis stipendiaadile omalt poolt ümbriku rahaga ning ühtlasi tänas lilledega kunstimuuseumi direktorit Reet Marki ja näituse koostajat Ahti Seppetit.
Sealjuures rõhutas Jüri Starkopf sõnavõtus soovi taastada Anton Starkopfi ateljeemuuseum (ASM) koos skulptuuriaiaga. Ikka selleks, et tema taadi looming oleks pidevalt ja võimalikult rohkesti kunstihuvilistele kättesaadav – just täpselt taadi soovi kohaselt.
Muuseumi asutamine
ASMi ajaloos on palju dramatismi.
Toonase Vilde, praeguse Hurda tänava algusesse ateljeemuuseumi asutamise aluseks oli Anton Starkopfi (1889–1966) testament.
«Minule ja minu abikaasale ühisvarana kuuluvast individuaalelamust Tartu linnas E. Vilde tn. 2 pärandan oma osa võrdsetes osades tütrele Mari-Ann Koolile ja pojale Jüri-Aleksander Starkopfile kohustusega, et nemad annavad kõik alumisel korrusel asuvad ruumid tähtajata ja tasuta kasutada Tartu Riiklikule Kunstimuuseumile minu poolt loodud ja minu isikuga seotud kunstiteoste eksponeerimiseks,» on kirjas testamendis.
Oma teoste kohta sõnastas kujur järgmised read.
«Pärandan tütrele Mari-Ann Koolile ja pojale Jüri-Aleksander Starkopfile kummalegi nende enda valiku järgi viis tööd, mis on teostatud graniidis, ja kümme tööd muus teostuslaadis. Valiku võimalust ei jäta ma kahe kunstiteose suhtes: «Uppuja» (graniit) ja «Andumus» (puu) /- - -/.»
Need kaks skulptuuri ja kõik ülejäänud talle kuuluvad kunstiteosed pärandas Anton Starkopf Tartu kunstimuuseumile «nende alaliseks eksponeerimiseks muuseumile kasutada antavates ruumides ja maja juures asuvas aias Vilde tn. 2 ning väljapanekuteks ajutistel näitustel mujal, vastavalt muuseumi äranägemisele».
ASMi asutamiseni jõuti alles 1969. aastal pärast suuri draamasid, arusaamatusi ja kohtuskäimisi kunstniku tütre ja Tartu kunstimuuseumi vahel. Külastajatele avati ASM 1972.
Muuseumi lõpp
Teine dramaatiline ajajärk oli 1990. aastate keskpaik, mil kultuuriringkondadele ootamatult hakkas Tartu kunstimuuseum ise eesotsas direktor Enriko Talvistuga võitlema ASMi likvideerimise eest.
Kirjas kultuuriministeeriumile avaldab muuseum soovi ASMi «kustutamiseks riiklike muuseumide nimekirjast, likvideerimiseks ning üleandmiseks M. A. Reintamile, A. Starkopfi pärijale ja kinnistu valdajale. Edasiste kulutuste tegemist selle ateljeemuuseumi ülalpidamiseks peab Tartu Kunstimuuseum ebaotstarbekaks».
Kultuuriminister Jaak Allik tuli sellele soovile vastu oma käskkirjaga 19. novembrist 1996. Muuseumile, st riigile kuulunud kolm riigi poolt renoveeritud ruumi anti erakätesse. Kuidas oli see õiguslikult üldse võimalik?
ASMi likvideerimise vastu astusid Tartu linna volikogu haridus- ja kultuurikomisjon, Tartu Kunstnike Liidu juhatus, kirjanik Vaino Vahing, Tartu linnamuuseumi direktriss Heivi Pullerits jt (vt Krista Piirimäe, «Testament: muuseum ja varad», Sirp, 30. jaanuar 1998).
Tartu linnavalitsus oli juba varem avaldanud oma tahet ASMi toetamiseks rahaliselt, kui vaid kunstimuuseum oleks vastava avalduse kirjutanud.
Väärikas toetus
Nüüd astus ASMi toetajate väärikasse ritta ka Jüri Starkopf. See oli eesti ühe kuulsaima skulptori Anton Starkopfi 120. sünniaastapäeval kõige kohasem tegu.
Loodetavasti toimuvad selle tulemusel edaspidised Starkopfi stipendiumi üleandmised Starkopfi teoste keskel tema kunagises ateljees.