Selleks et kõik ausalt ära rääkida, ei saa alustada algusest – sest algust õigupoolest polegi –, vaid hoiakust. Üks peamisi etteheiteid, mida Marko Perv ja abilinnapea Raimond Tamm on Herne 21 elanikele teinud, on kokkuvõetav järgmiselt: miks ei tegutsenud Herne 21 elanikud varem?
Esiteks tuli kiri, millele pidime reageerima 7. veebruariks, 8. veebruaril. Teiseks pean tunnistama, et ma veel hiljuti uskusin, et ei arendaja ega linnavalitsus tohi midagi ebaseaduslikku teha. Oli selline hoiak.
Kolmandaks, Herne 21 elanike ajutine passiivsus ei ole argument, mis ebaseadusliku tegevuse rohkem seaduslikuks teeks. Neljandaks, meil kõigil on tõesti muud ka teha kui üleaedsete kahtlast tegevust jälgida. Viimase jaoks – ja ennetamiseks! – peaks olema linnavalitsus.
Järelevalvet pole
19. aprill on päev, mida jään mäletama ühe kohutavaimana oma elus. Minu lapsepõlvekodu on mulle kallis ning ühtäkki sai selgeks, et seda kaitsta on raske, kui mitte võimatu.
Minu hoiak – usk, et seadus kaitseb ja et kodu on puutumatu – põrkus ühe teise hoiakuga, millest olin varem kuulnud vaid lugusid.
Arendaja pani meie maale tellingud, võttis selleks maha kreegipuu ja kuused (ja kõrvalaiast papli), lõhkus ära aia, laotas õue puit- ja plastprahti, ning kui me talle helistasime, et küsida, kes tal lubas kreegipuu maha võtta, siis saatis Marko Perv meid kohta, mis trükimusta ei kannata.
Olgu, üks arendaja ülbitseb ega kutsu oma mõnitavaid ja ropendavaid ehitusmehi korrale, kui mina ja mu õde abitult oma õigust taga ajame. Aga kindlasti on keegi, kes valvab või korrale kutsub.
Tuleb välja, et pole. Tegin kõned linnavalitsusse, muudkui aga uuesti oma olukorda seletades. Tulemus: üks või teine ametnik ei tea, kes vastutab, ning muudkui aga suunatakse edasi. Kutsusime politsei. Need fikseerisid olukorra ja teatasid, et muud nad teha ei saa.
Esmaspäeval vaatas meie järelepärimiste peale objekti üle ehitusjärelevalve ametnik Eduard Alaver. Kuigi me polnud Pervile öelnud, et ametnik tuleb, teadis ta sellest.
Alaver ütles, et ehitustegevusega on kõik korras, ja võrdles ehitatavat maja Tartu kaubamajaga, mis on samuti krundi piirile ehitatud. Küsisin talt, kui kaugele siis tohib maja teiste krundi piirist ehitada. Ta ei teadnud, aga pakkus pärast pikka minupoolset pinnimist, et helistagu ma hiljem tagasi. Kokkulepitud kellaajal Alaver enam telefonile ei vastanud.
Oma kirjutises «Supilinna arenduse reaalsus» (Tartu Postimees, 6. mai) haarab Marko Perv õlekõrrest nimega Supilinna selts.
Paraku ei päästa voodrilaudade värv Pervi maja sellest, et ehitusluba on väljastatud kahtlusi tekitavate tehingute tulemusena ning ületab ettenähtud mahtu, trügib krundi piirile ja sellel puudub kooskõlastus naabritega. Naabrid ei ole kohustatud seaduserikkumiste ennetamiseks ajama näpuga järge kinnisvaraportaalides.
Marko Perv kirjutab ka, et tema kohta on esitatud moonutatud informatsiooni. Samal ajal on ta ajakirjanikelt sõna saanud.
Et vastaspool teda ründab, ei peaks talle tulema üllatusena – tegemist on üsna adekvaatse reaktsiooniga ülbusele – ning ajakirjanikud on olnud tema suhtes viisakad ja kallutamata. Lisaks: 25. aprillil ilmus Tartu Postimehes uudislugu «Ehitaja korjas õhtul tellingud võõralt maalt», kus ei olnud sõnagi sellest, miks Perv oma tellingud ära viis.
Tegelik olukord (seesama, mille puuduliku kajastamise üle Perv hädaldab) oli, et abilinnapea Raimond Tamm käis kohapeal ning soovitas mul tellida firma, kes tellingud eemaldaks. Kui minu kutsutud mehed kohale jõudsid, leidis Perv, et ta viib tellingud ise ära, ent viivitas siiski viimase hetkeni. Kui maja ühest servast tellinguid laisalt ära viidi, nii et üks neist mu õele peale kukkus, proovisid teises otsas mehed veel kiiruga fassaadi viimistleda.
Supilinna arenduse reaalsus
Hiljem saatis Perv mu emale teate, mille sisuks oli, et ta palub vabandust ning kahetseb juba ette, et peab mu vastu kriminaalsüüdistuse tegema ning et see hakkab mu edasist karjääri takistama.
Perv süüdistab mind selles, et ma ehitusprahti koristasin ja teda mudaga viskasin, kui ta korduvate nõudmiste peale keeldus meie territooriumilt lahkumast. Samasugune heatahtlikkus väljendub ka lauses: «Ma ei ole valinud seda teed, et levitada minu kasutuses olevat, naabrit kompromiteerivat videomaterjali [...]». Varem oli ta aga küsinud: «Ma saan aru, et asi on rahas. Kui palju?» Selline lihtne inimene.
Et Perv on kohutav diplomaat, taipasid nädala lõpuks ka talle raha usaldanud investorid. Perv peab nimelt linna pealt raha kokku laenama, sest varasemate pankrottide tõttu pangad talle seda enam ei anna, rääkisid investorid.
Investorid pakkusid meile kompensatsiooniks 25 000 eurot, ent selle raha eest oleksime pidanud olema nõus ka ehitatava majaga. Investorid selgitasid, et kui me nõus pole, siis raha ei saa, aga maja saab valmis lihtsalt hiljem. Meil soovitati leppida reaalsusega, kus asjad nii käivadki.
Ja tundub, et ongi nii, sest tsiteerides abilinnapea Raimond Tamme: «Rääkida sellest, et maja lammutatakse täielikult, ei ole minu arvates kohane.»
Samas intervjuus (Tartu Postimees, 8. mai) ütleb Tamm, et linn on püüdnud kõigiti Pervi tegevust toetada ja soodustada ning et Supilinna üldplaneering, mille kohaselt on Oa 10c-le detailplaneeringu koostamine vältimatu, on pelk ühe spetsialisti seisukoht.
Lisaks on maja ehitamisel tegu rekonstruktsiooniga, sest väidetavalt on säilinud vana garaaži vundament. Seaduse järgi piisab ühest tellisest, kirjutas mulle Raimond Tamm, ja tegu ei ole uue ehitise, vaid rekonstruktsiooniga.
Seadused väänduvad ja muutuvad mingil hetkel seisukohtadeks, sest linnavalitsus tõlgendab neid arendaja hämaraid tehinguid toetades loominguliselt. «Linnavalitsus peaks alati sellest lähtuma, et otsused oleksid võimalikult kiiresti vastu võetud.» (Raimond Tamm, Tartu Postimees, 8. mai). Selline seisukoht on iseenesest õigusriigis märkimisväärne, ent selle teeb veelgi kurioossemaks arvamus, et maja lammutamisest rääkida pole kohane – nüüd järsku ei saa enam otsuseid kiiresti vastu võtta?
Enam jokilikumat tõlgendust rekonstrueerimisele annab välja mõelda.
Ent palun väga, üleskutse linnavalitsusele: ehk saab veel kiiremini ja veel loomingulisemalt? Mida saaks teha lammutamise asemel? Eemaldada ühe tellise? Või siis: ärme räägimegi lammutamisest, vaid rekonstrueerime kõnealuse maja – näiteks üheks telliseks. Ehk on mõne spetsialisti seisukoht ka, et selline seaduse tõlgendus on absurdne? Või pole selle väljendamine kohane?
Kontsentraat
Üks arendaja ülbitses. Naabrid said pahaseks. Linnavalitsus ei osanud aidata. Tuli välja, et maja ehitamine on mitmes mõttes ebaseaduslik. Linnavalitsus ütles, et rekonstrueerimiseks piisab tellisest. Linnavalitsus ütles, et tegutseda tuleb kiiresti ja loominguliselt ning arendajat toetada. Linnavalitsus ütles, et üldplaneering on seisukoht. Linnavalitsus ütles, et maja lammutamisest rääkida pole kohane.