Rattapoodniku meelest on kiiver ülitähtis

Oma väite ilmestamiseks võtab ta poeriiulilt tervete ja läikivate peakaitsjate kõrvalt kriimulise ja lõhkise kiivri, mida kandnud mees põrutas Tartu rattarallil tasakaalu kaotanult betoonalusel liiklusmärgi otsa. Ligikaudse kiirusega 50 kilomeetrit tunnis.

«Kiiver ei pea olema raske ja kiiver ei tohigi olla kõva,» püüdis ta tõhusat rattakiivrit lühidalt kirjeldada. «Õige kiiver on ehitatud nii, et ta pehmendab löögijõu, aga läheb tugevama löögi puhul ka katki. Telliskivikatse on rattakiivri puhul mõttetu. Kiivri headust ei näita see, et ta jääb terveks.»

Jalgrattal treenides ja võisteldes sõidab Bertti Juronen aastas maha 6000–7000 kilomeetrit.

Lisaks sellele käib ta aasta ringi jalgrattaga Veerikult Turu tänavasse tööle, läbides päevas vähemalt kaheksa kilomeetrit.

«Ise kannan iga päev lisaks kiivrile rattakindaid, mis on vältimatud ka rattaspordis,» rääkis Juronen. «Kukkudes blokeerib inimene lööki automaatselt käsi ette sirutades. Peopesa nahk paraneb aga väga aeglaselt.»

Olulisuse järjekorras järgmisena nimetab Juronen helkurvesti. Ise ta seda ei kanna ja mõistab neid, kes põlgavad vesti stiilituks või lausa koledaks või ei näe sellel linnas erilist mõtet. Maanteedel ja külavaheteedel, iseäranis hämarikus või pimedas, annab see Juroneni hinnangul aga ratturile tugeva lisakaitse, helkides autotuledele vastu juba mitmesaja meetri pealt.

Küünarnuki- ja põlvekaitsmed kuuluvad Bertti Juroneni arvates pigem rulluisutajate ja trikiratturite loomulikku varustusse, kuid lähevad asja ette ka lastel, kes alles õpivad ratast korralikult valitsema.

«Kiiver on aga minu meelest a ja o,» naasis Juronen sissejuhatuse juurde. «Mõni arvab: oh, ma võistlustel ei käi, milleks mulle kiiver. Aga rattaga võib kukkuda, ja väga õnnetult, ka nullhoo pealt. Kiivrita ratturile on eluohtlik iga tänavaääre­kivi.»