Georg Malviuse lavastatud noortemuusikal «Grease» Vanemuise teatris rihib noore publiku püüdmise poole, mida tõestab ka peaosaliste valik.
Efektsed muusikalinumbrid varjutasid läbiva loo
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linnahallis 2004. aastal Andres Dvinjaninovi käe all esietendunud «Grease´i» võtmesõnaks oli stiilipuhtus. Tema lavastus oli lahendatud nostalgilises viiekümnendate Ameerika stiilis. Seda nautisid nii teismelised kui ka vanem publik, kes oma esimesed armuvalud ammu läbi elanud.
Joviaalne trupp
Malviuse «Grease´i» trupis on vajalikku nooruslikkust ja joviaalset energiat, mida teos eeldabki. Koreograaf Adrienne Abjörni seatud kandvad tantsunumbrid, kus laval on ligi 30 lauljat-tantsijat, on väga efektsed.
Üllatasid just poistekamba sarmikad etteasted, selle hulgast võiks esile tõsta Silver Laasi Kenickie rollis. Silmapaistev oli Piret Krummi mängitud konfliktne Betty Rizzo, kellele oli mänguaega võimaldatud isegi rohkem kui peategelastele. Samuti olid meeldejäävad Raahel Pilpaki Cha-Cha ning Karol Kuntseli Miss Lynch.
Esietendusel mängisid peaosades «väikeste tüdrukute lemmikud» Uku Suviste ja Getter Jaani (teises koosseisus Priit Strandberg ja Meribel Müürsepp). Peategelaste valik esietendusel nähtud koosseisus ei ole vaatamata ennustatavale publikumenule kuigi õnnestunud.
Lavastuses on rõhk šõulikel laulu- ja tantsunumbritel. Tekstistseene oli kärbitud ja neid esitati kiirustades. Et aga trupp koosneb enamasti mitteprofessionaalsetest näitlejatest, siis on selline lähenemine isegi arusaadav.
Sellise lavastajapoolse valiku taustal läheb aga siduv armastuse lugu kaotsi. Danny (Uku Suviste) pehmem pool, mis Sandyt (Getter Jaani) võlus, jäigi publiku eest peitu.
Peategelaste vanuse ja füüsise vahe tekitas Danny-Sandy suhtesse lolitaliku nihke. Maskuliinne Suviste ja neiuohtu habras Jaani moodustasid kentsaka paari ja nende armastuslugu mõjus ebasiiralt.
Groteskne mängustiil vähendas «Grease´i» keskmeks oleva loo mõju veelgi. Teisiti võib lavastus mõjuda koosseisuga, kus mängivad näitlejaharidusega Strandberg ja muusikalikogemusega Müürsepp.
1950. aastad ja hipsterid
Lavastuse muusikanumbreid toetavad vägevad ja leidlikud dekoratsioonid, eriti võiks esile tõsta ilukooli stseeni lahendust. Šoti päritolu kunstnik Ellen Cairns on loonud kostüümid, mis mõjusid nii ajastutruult kui ka praegust hipsterite põlvkonda kujutavalt.
Ühtse stiiliga ei haakunud hästi peategelaste kostüümid. Sandy kannab ontlikku kleidikest, mis mõjub komplektis soenguga vanaemalikult. Danny kostüüm on noormeeste omadest pisut rohkem viiekümnendatelik.
Pärast lavastuse kulminatsiooni, kus Sandy muudab oma hea tüdruku imagot kardinaalselt, et Dannyle ja poppide noorte kambale muljet avaldada, kannab neiu aga üliseksikat kostüümi.
Seksikus ja vulgaarsused
Lavastuses eksponeeriti poolalasti poistekampa riietusruumis ning neiusid basseini veerel. Selline rõhutatud seksikus ja vulgaarsed vihjed läbisid kogu lavastust. Hoolimata nooruslikust entusiasmist, millega kergeid vulgaarsusi esitati, mõjus see stiil pisut piinlikult.
Vanemuise «Grease» on lavastus, mille sihtrühm on eelteismelised. Ehk just seetõttu on leitud, et siivutus tekitaks noores publikus elevust.
Iseasi on see, missugust maailmapilti Malviuse lavastus oma noortele fännidele edastab.
Esietendus
• Vanemuises esietendus laupäeval Jim Jacobsi ja Warren Casey noortemuusikal «Grease».
• Peaosades Getter Jaani ja Uku Suviste.
• Lavastaja Georg Malvius (Rootsi), muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm.
• Kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), valguskunstnik Palle Palmé, koreograaf Adrienne Abjörn, helikujundaja Andreas Lönnquist (kõik kolm Rootsist), lauluõpetaja Susan Lilleväli, repetiitor Rita Dolgihh.