Inseneriõppes tuleb dublaaž kasuks

Marju Himma-Kadakas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Tamm näitab süsteemi, millega saab vaadata, kuidas toimib tamm suurvee ajal. See katseaparaat maksis 23 000 eurot. Kui tehnikaharidust hakataks andma ainult Tallinnas, jääks see kallis seade rakenduseta.
Toomas Tamm näitab süsteemi, millega saab vaadata, kuidas toimib tamm suurvee ajal. See katseaparaat maksis 23 000 eurot. Kui tehnikaharidust hakataks andma ainult Tallinnas, jääks see kallis seade rakenduseta. Foto: Kristjan Teedema

Maaülikooli veemajanduse osakonna juhataja Toomas Tamm on seisukohal, et inseneriõppes tuleb õppekavade dubleerimine kasuks Lõuna-Eesti arengule. Kui insenere õpetada ainult Tallinnas, lendaks hulk raha tuulde, sest uued laborid jääksid tühjaks.

Ülikoolides pannakse kõlavaid erialanimetusi õppekavadele kogu aeg, et sellega tudengeid meelitada. Kuidas te sellesse suhtute?

Eriala nimetus ei tohiks olla eksitav. Neisse pannakse sisse väga säravaid ja atraktiivseid sõnu – praegu on nendeks näiteks ettevõtte juhtimine ja arhitektuur. Kui aga võtame ettevõtte juhtimise, tekib kohe küsimus, kas neil on ka majandusharidus.

Maaülikooli maaehituse või vee-ehituse lõpetajate hulgas on väga palju ettevõtjaid, aga meil pole eriala nimetuses seda ettevõtte juhtimist. Kui nüüd noor tudeng hakkab eriala valima, siis mida ta vaatab? Kui eriala nimetuses on midagi väga atraktiivset, langetab ta sageli otsuse nimetuse alusel, ilma et teaks, mis on asja sisu.

Kui aga tudeng astub sisse kõlava nimega erialale ja pärast ei saa sealt seda, mida ootas, on see ju tema enda viga – õppekava ja õpiväljundid on ju kõigile avalikult teada.

Olin hiljuti ühel sünnipäeval, kus üks keskealine naisterahvas rääkis, et näe, panin poja tehnikaülikooli Tartu kolledžisse – mõtle, kui odav. Ta saab TTÜ hariduse Tartust. See ema tegelikult ei teadnud sellest haridusest midagi. Samas maaülikooli tehniline võimekus ehitusõpet anda on palju parem kui TTÜ Tartu kolledži oma.

Mis teid siis paremaks teeb?

Meil on olemas laboribaas, mida on ehitusõppes väga vaja. Paljud meie õppejõud käivad TTÜ Tartu kolldežis õpetamas. Laborite ülevalpidamine on väga kallis. Kui mõtleme mõistliku koostöö peale, siis miks ei võiks need tehnikaülikooli Tartu kolledžis õppivad tudengid saada ehitusõpet maaülikoolis, kus on palju paremad tingimused? TTÜ-l on Tallinnas väga head laborid ning seal on väga häid ehitusõppejõude, kuid tekib küsimus, miks on TTÜ-l vaja pidada Tartus kolledžit.

Kas see on dubleerimine?

Eks ta seda ole. Kui tudengil pole raha minna Tallinna elama, et seal õppida, siis mida ta vaatab: maaülikool – maaehitus, TTÜ Tartu kolledž – ehitus ja arhitektuur. Mida ta siis valib? Kas eriala maaehitus või särava nimetuse ehitus ja arhitektuur? Kuid arhitektidiplomit ta ei saa, sest see on vaid üks osa eriala nimetusest.

Kui pakutakse kaht ühes – ajakirjandus ja ilukirurgia. Otse loomulikult võtab tudeng selle, milles ta justkui saab ühel erialal õppides rohkem. Kas ta ka seda tegelikult saab?

Milles see sisuline vahe seisneb – kõik teavad ju, millega arhitektid tegelevad?

Vahe on selles, kui palju standarditud erialaaineid sellel erialal saab. Kui eriala nimetuses on ehitusinsener, siis see peab vastama selle eriala kutsestandardile. Kui aga õpitakse nii ehitusinseneriks kui ka arhitektiks, siis peab see eriala vastama emmast-kummast ühe eriala omale. Kui eriala nimetuses on arhitektuur, siis kas tegu on arhitektiõppega?

Mida teie siin õpetate?

Kolm esimest aastat õpitakse ehitusinseneriks. Maaehituse ja veemajanduse tudengid õpivad koos. Kolmandast aastast spetsialiseerutakse.

Veemajanduse õppekaval õpivad kõik need, kes tulevikus oskavad projekteerida teetruupe ja veepaisusid, mis peavad kevaditi vastu suurveele.

Võtame näiteks Aasa elurajooni majad, mis uppusid suurvee ajal. Miks nad uppusid ja kes oskab seda korda teha? Seda oskavadki need meie veeinsenerid. See pole majaehitusinseneri rida. Majade ehitamisel on üks insener puudu olnud – see, kes oleks osanud ette näha vee mõju hoonetele.

Meie tudengid on ka need, kes oskavad tegeleda maakuivendusega. Kui kevadel on põld liiga märg ja traktoriga ei saa peale minna või on sügisel maa liiga märg ja jälle ei saa  saaki koristama minna. See kõik on hüdraulika. Seda õpetatakse ainult maaülikoolis.

Miks on vaja just Tartus anda ehitusharidust? Miks ei võiks kõik ehitusinsenerid tulla Tallinnast?

Kui palju ehitajatest tuleks ehitama Lõuna-Eestisse, kui sama hästi võiks minna ehitama juba Soome? Seda näitab praegu ka olukord, kus ka õpetama ei tulda Tartusse – liikumine on ühesuunaline.  

Tulemuslepingu järgi läheb otsustamiseks, mil määral vastutavad tehnikaõppe eest TTÜ ja maaülikool, see tuleb ära otsustada tuleva aasta märtsis. Mis juhtub, kui tulevikus jäävad tehnikaerialad TTÜ vastutada?

Meil on tehnikaerialade õpetamiseks olemas infrastruktuur, laborid ja inimesed. Oleks väga rumal, kui kõik see visataks lihtsalt maha. Laborid, mis maksid miljoneid – mis neist saab? Need on äsja valminud.

Kus ja miks on dubleerimine tarvilik?

Dubleerimine õigustab ennast kahes aspektis. Esimene on see, et Tallinnast tagasi rahvas ei liigu, insenerid ei tule Lõuna-Eestisse tagasi. Teine aspekt on mitmekesisus. Me justkui unustame, et mitmekesisus on hea – pigem ütleme, et on hea ainult üks lomp, kus on ainult omad konnad.

Mis oleks ideaalne lahendus dubleerimise vähendamiseks ja vastutusvaldkondade heaks jagamiseks?

Ideaalne pilt võiks olla see, kus vaadataks targalt vahenditele. Otsuseid peaks langetama targalt, et ressursse lihtsalt maha ei visataks. Eesti regionaalse arengu seisukohalt oleks tark, et inseneriõpet antaks nii Tallinnas kui ka Tartus. Tartus võiks seda teha maaülikool.  

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles