Üle sajandite ulatuv maaparandus tõi jõgede-ojade üheülbastumise

Läbi kahe sajandi on inimene labida ja ekskavaatoriga ojasid ja jõgesid narrinud, saamaks juurde head põllu- või karjamaad. Bioloog ja maaparandaja on ühte meelt: tehtud halba saab ja tasub heastada vaid osaliselt.

Tartu Maaparandusbüroo juhataja Hannes Puu sõnul on kokku rehkendatud, et kui sõlmida kõik Eestis kaevatud kraavid ja kanalid kokku, ulatuksid need poolteist korda ümber maakera ehk üle 64 000 kilomeetri.

Kalateadlane Rein Järvekülg lisab sellele 30 000 kilomeetrit looduslikku päritolu oja ning jõge, millest umbes pooled on kaevatud sügavamaks või sirgemaks või juhitud sootuks uude sängi. Neist enamikku ilmestab sõnapaar elustiku vaesestamine.

«Looduse seisukohalt on kuivendus ikka halb,» sedastab Järvekülg, «aga mis tehtud, see tehtud. Tagasiteed ei ole, on ainult tee edasi. See tähendab, et meil tuleb vaadata, kuidas veekogude tervist paremaks teha ja mitte korraldada uusi rumalusi.»

Kuivendada arukalt

Kohe-kohe on lõppemas Laeva jõe Jõgeva maakonda jääva osa tervistamine, mida on nõustanud bioloog Nikolai Laanetu, kelle kogemused ja teadmised olid paar aastat tagasi mängus ka Ilmatsalu jõe olukorra parandamisel.

Laanetu arvates pole 19. sajandil hoogsalt käima läinud ning alles läinud sajandi kaheksakümnendaiks aastaiks raugenud maaparandus iseenesest inimliku rumaluse mõõdupuu, kuid tegutsemise viis on olnud lühinägelik. Pole viitsitud mõelda, et põlde ja metsi saab kuivendada ka nõnda, et ei hävitata kalade, vähkide ja muude veeasukate elupaiku.

«Sotsialismiajal oli maaparanduse ja põllumajanduspoliitika viga, et me ei suutnud optimeerida maakasutust vastavalt oma vajadustele ühelt ja keskkonnakaitsenõudeile teiselt poolt,» leiab Laanetu. «Intensiivselt kasutatavad maad kukuvad varem või hiljem konkurentsist, sest seal kasvatatav juurvili muutub lihtsalt väga toksiliseks.»

Nii Laanetu kui Järvekülje sõnul on viimaste aastakümnete keskne probleem kiviste ja kruusaste oja- ja jõelõikude kattumine liiva- ning mudasettega. Ja kuigi umbes pooled Eesti kalad selle peale nina ei kirtsuta, on teine pool jäänud ilma paljudest kude-, varje- ja toitumispaikadest.

«Kuivenduskraavidest kandub vooluveekogudesse tohutus koguses setteid, samas oleks neid lihtne vähendada kraavi lõppu rajatava settebasseiniga,» märgib Järvekülg. «Paraku võin üsna julgelt väita, et 99 protsendil kraavidest selline bassein puudub.»

Laeva jõe ligi kolmekümnel kilomeetril on tehtud neli settebasseini, poolsada kärestikku ning raiutud ja koristatud kilomeetreid võsa, et vähendada orgaanilise materjali vette sattumist. Koogi paisjärve veskipaisule, nagu ka nõukogude ajal rajatud uuemale paisule, tuleb kalatee.

Laeva jõgi, paljudes kilomeetrite viisi nöörsirgeks aetud lõikudes asjakohaselt Laeva kanaliks ristitud, on vaesestunud lisaks kuivenduskraavide setteile ka sellevõrra, et kunagisi kärestikulisi kohti on kopaga tasaseks kaabatud.

«Kärestike vähesus ongi jõgede vaesestumise üks märksõnu,» kinnitab Rein Järvekülg ja enam-vähem sama tsitaadi võib omistada Laanetule. «Iga kärestik aitab vett aereerides kaasa jõe isepuhastusvõimele ja on ka kõige mitmekesisem elupaik.»

Ühes asjas on aga Nikolai Laanetu ja Rein Järvekülg täiesti eri meelt: esimene peab jõgedele ja ojadele rajatud paise vee arstirohuks, teine eeskätt kalade rände takistajaks. Laanetu märgib, et esiteks peavad paisud kinni setteid, teiseks rikastub paisult alla langev vesi paremini hapnikuga.

«Kõikide paisude ja vesiveskite kaotamine pole kaugeltki tarvilik,» on Laanetu veendunud, «sest meil pole vastust küsimusele, miks siis, kui vesiveskeid oli palju rohkem kui praegu, oli kalastik palju rikkalikum.»

Järvekülg on aga veendunud, et iga uus pais, mis ehitatakse, peab kujunema väga hästi põhjendatud erandiks. Neid paise, millel majanduslik tähtsus puudub või on marginaalne, peaks aga jõudumööda lammutama.

«Paise on tänapäeval väga raske õigustada,» leiab Järvekülg. «Hüdroenergia osakaal on naeruväärne, peamine on kahju kalade rände takistamisel. Maastikuliselt on muidugi arusaadav, et inimestele paisjärved meeldivad.»

Põhisüü reostusel

Tartu Maaparandusbüroo juhataja Hannes Puu leiab, et meie vooluveekogude põhirikkuja pole siiski olnud maaparandus, vaid olme- ja põllumajandusreostus ning kaevandused.

«Näiteks Ilmatsalu jõgi, mis on sisuliselt täiesti inimese loodud veekogu, on olnud kehvas seisus just inimreostuse pärast,» väidab Puu. «Pealegi kuivavad väiksemad, alla kümne ruutkilomeetrise pinnaga jõed suvel tihtipeale peaaegu täiesti. Arvestatavast elustikust on nende puhul nagunii kahtlane rääkida.»

Kuivendus on olnud ja on tulevikus Puu sõnul möödapääsmatu, kui tahame elada lootuses, et suudame end ise enam-vähem ära toita. Kuna meie laiuskraadil kipub sadama rohkem vett kui aurustub, pole kuivenduseta pääsu järkjärgulisest soostumisest.

«Paljude metsade puhul võime väita, et bioloogiline mitmekesisus on seal tekkinud just tänu maaparandusele,» leiab Puu.

«Jõgede looduslikkuse puhul võime aga küsida, kas nende võsastumine kui looduslik protsess on üheselt hea. Ilmselt ei. Nagu aeglast ja kiiret voolu, tahab iga jõgi parajal määral ka päikest ja varju,» lisab Puu.

Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni veespetsialisti Triin Mägi sõnul on tema ja ta kolleegide ülesanne seista jõgede ja ojade tervendamise puhul kadunud elupaikade taastamise eest, arvestades mõistliku majandustegevuse säilimisega, aga ka esteetilise väärtusega inimesele.

Märksõna mõõdukus

«Paratamatult loome täna pilti, mida me kujutleme looduse heaoluna, kuigi meil pole täit ettekujutust, mis on loodusele parim,» nendib Mägi. «Igasugune settimine ja veekogude vananemine on tegelikult suuresti looduslik protsess. Ainult et inimene kiirendab seda protsessi ja seega peame püüdma seda protsessi pidurdada.»

Mägi arvates peaks keskne märksõna vooluveekogude tervise parandamisel olema mõõdukus, sest loodus suudab inimese rumalustega tegelikult üsna hästi kohaneda.

«Saame hakkama siis, kui selekteerime tõeliselt olulised kaitset vajavad kohad,» arvab Mägi.
«Elutegevuseks vajame toitu, põlde ja metsi üle ujutada oleks mõistagi rumalus. Kõike peab tegema nii, et saaksime loodusest võimalikult palju kasu teda võimalikult vähe kahjustades. Kokkuvõttes  kaitseme aga ikkagi pilti, mida peame endale heaks elukeskkonnaks,» arutleb Mägi.