Saarele saabus ootamatu kostiline.Eelmine nädal, ei tea kust, tuli Piirissaarele üks koer, pealtnäha hoolitsetud ja sõbralik. Oleme teda kutsunud kõikvõimalike populaarsete koeranimedega, aga neile ta ei reageerinud. Nii ongi see umbes aastane koer veel nimetu, kuid see-eest on ta juba leidnud uue peremehe.
Nimelt jalutas Piirissaare elanik Leevi Sakk poest koju ja leidis koduõuest eest koera, kes liputas rõõmust saba, nuusutas toidukotti ja andis selgelt mõista, et heast lõunast ta ei keeldu. Söönud kõhu täis, läks inimese parim sõber sooja ahju juurde ja otsustas pidada väikese siesta.
Samal ajal püüdis Sakk saada kas või veidi infot ootamatult saabunud külalise kohta. Ta püüdis läbi helistada kõik saareelanikud, sest ta arvas, et koer oli kaasas kellegagi, kes tuli saarlasele külla.
Samuti helistas ta läbi mandril asuvad lähinaaberkülad. Selgitas olukorda ja kirjeldas koera, aga selgust peremehe kohta ei saabunud. Ka polnud piirivalvuritele tulnud teadet kadunud koerast.
Piirissaare külades hakkasid levima kuuldused ja versioonid, et koer tuli hoopiski Venemaalt. Tõendeid selle väite kinnituseks või ümberlükkamiseks pole. Venekeelse käskluse «Anna käppa!» täidab koer kohe, kuid saab hästi aru ka eesti keelest.
Samal ajal jõudis koju Leevi Saki kass Murša, kes oli üllatunud, et põrandale on asetatud kaks toidutaldrikut. Koera nähes hüppas äkitselt isu kaotanud kass kapi otsa. Nüüd aga saavad kass ja koer sõbralikult läbi.
Koer on väga sõbralik, ei aja kasse taga ning vaevalt muutub ta sama kurikuulsaks kui tema liigikaaslane Fanta, kelle kihvadest sündinud pahanduslugusid Tartu Postimehe lugeja ehk mäletab.
Igaks juhuks, et koer uuesti rändama ega kaduma ei läheks, on Leevi Sakk koerale oma telefoninumbriga kaelarihma pannud. «Ega ma vaesemaks jää, kui koerale süüa annan,» ütles Sakk. «Kui peremeest välja ei ilmu, jätan ta endale. Ta käitub väga hästi, tuppa midagi ei tee.» Koera nime üle peab Sakk saarerahvaga veel läbirääkimisi.