Nurgal kaupleb Ostap Benderi jünger

Vilja Kohler
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Metsa on Tähe ja Kuu nurgal väikest toidu- ja pudi-padipoodi pidanud pea paarkümmend aastat. Taarapunkti nurgapealse ukse pani ta ühel päeval kinni, sest inimesed kippusid sealt minema üle tee Siilu nurgapoodi, kus kauples konkurent.
Mihkel Metsa on Tähe ja Kuu nurgal väikest toidu- ja pudi-padipoodi pidanud pea paarkümmend aastat. Taarapunkti nurgapealse ukse pani ta ühel päeval kinni, sest inimesed kippusid sealt minema üle tee Siilu nurgapoodi, kus kauples konkurent. Foto: Kristjan Teedema

Tartu nurgapealseid sadasid vürtspoode meenutavad nüüd vaid lõigatud nurgaga majad. «Siin oli paarkümmend aastat tagasi palju poode,» tõdeb ka Tähe ja Kuu tänava nurgal visalt püsiva Kuu poe peremees Mihkel Metsa.

Ligi aasta tagasi pani uksed kinni tema lähim konkurent, samuti Tähe ja Kuu nurgal kaubelnud Siilu pood. «Tähe ja Pargi nurgal oli paar äri, siis tegutses Eha tänavas üks kelder, siis oli Lõokese pood enne Tähe-Saekoja risti,» meenutab Mihkel Metsa konkurente. «Nad kõik on käega löönud, no ei toida ära.»

Kuidas siis Kuu pood peremehe ning kaupluse viis töötajat ära toidab? Mihkel Metsa alustab kaugemalt. Ta räägib, et oli miilits, siis aeg muutus, ümberkorraldustest sai villand ning nii alustaski ta oma veerandsada aastat tagasi ettevõtlusega puusärgitööstusest, mis läks kohe esimesest päevast käima.

Peagi haistsid selles valdkonnas raha teisedki ja Mihkel Metsa telefon helises üha vähem. Mees lõpetas selle äri ning tegi Kuu ja Tähe nurgale viie lauaga kohviku, kus pidu käis hommikust õhtuni. Siis tekkis võimalus erastada maja pool alumist korrust ning nii tuli ka toidupood, mis nüüd vaat et viimse mohikaanlasena vastu peab.

Näpuotsaga vaskmünte

«Minu vaimne isa on Ostap Bender ja mu piibel on «Kaksteist tooli»,» teatab Mihkel Metsa. «Selles raamatus ei rikuta seadusi ning Ostap Bender ei tunne selliseid väljendeid nagu «ei saa», «ei tohi», «ei oska». Olen elanud üle paljude ametnike kapriisid, kes ei teadnud isegi, kui palju kraanikausse siin peab olema.»

Lõpuks mõeldi kraanikausside hulk ikka välja ja Mihkel Metsa mõtles välja, kuhu need paigutada. «No siis hakkas jant nende torudega,» meenutab Kuu poe peremees, kes peab torude all silmas ventilatsiooni. «Hästi, ostsin 80 000-kroonise konditsioneeri. Siis pidin suitsetama hakkama, sest kui tulid uute maksumärkidega kallimad sigaretid, ei tohtinud vanu sigarette enam müüa.»

Euronõuded saidki väikestele nurgapoodidele saatuslikuks, arvab kultuuriloolane Malle Salupere (s 1931), kes plikatirtsuna Herne tänavas elanud tädi juures käies tegi oste Supilinna nurgapealsetes vürtspoodides.

«Poele on tänavanurk väga hea asukoht, sest sellist poodi on mõlemalt poolt tulles näha,» selgitab ta. «Inimesed tol ajal ju nii palju ringi ei traavinud kui nüüd, ellujäämiseks piisas siis kodulähedasest poest.»

Herne ja Piiri tänava nurgal paikneva Herne 12 maja ees peatudes räägib Malle Salupere, et sealgi oli Pätsu-ajal vürtspood, kuigi nüüd on lõigatud nurgaga majale ehitatud nurk. «Tädi saatis mu tegelikult järgmise nurga peale poodi saia järele, seal olevat olnud parem sai kui siin,» ütleb Malle Salupere. «Aga mina käisin siin, sest siin andis kaupmees mulle suurest plekkpurgist alati klaaskommi, laps käis sellises poes ju hea meelega. Ega sellistes poodides kaup väga kallis olnud, meile anti kaasa näpuotsaga vaskmünte.»

Leib nagu pikk nui

Vürtspood oli eluviis, mitte äriline ettevõte, ütleb Kivi ja Riia tänava alguses kasvanud arhitekt Udo Tiirmaa (s 1928).

«Leti taga olid enamasti ikka vanemad inimesed,» meenutab ta. «Äärelinnas, kus inimestel oli väiksem sissetulek, oli tüüpiline, et vürtspoes oli võlavihik.» Kuu poes võlavihikut ei ole, sest kui annad võlgu ühele, tuleks laenata ka järgmistele kundedele.

Kuu poes leidub kõike, nii söögi- kui joogipoolist ja majapidamises vajalikku kraami. Ka vürtspoes leidus kõike, alates petroolist, suhkrust, soolast ning lõpetades kangatüki ja niidi-nõelaga. Piimaosakond pidi eraldi olema, et piimale ei jääks heeringa haisu külge. Ostjad valisid poe selle järgi, kellel oli parem sai, peenleib, tavaline leib või piim.

Kui Udo Tiirmaa vanemad kolisid 1938. aastal Riia tänavale, hakkas poiss leiva järel käima Turu ja Soola nurgal töötanud meespagari juures. «Meie peres öeldi ikka, et sel pagaril on kõige parem leib,» räägib Udo Tiirmaa. «Tal olid pikad ahjud ja pikad, 80-sentimeetrised leivad. Tulin sealt koju, leib nagu nui käes. Teel nokkisin krõbedaid koorukesi, need olid lausa magusad.»

Udo Tiirmaa kodust kolm maja eemal Väikse kaare ja Riia nurgal oli apteek, piimapood, vürtspood, juuksur ja lihunik. Järgmisel nurgal olid järgmised poed. Praeguse õmblusfirma Ilves-Extra vastas Riia tänaval tegutses lihunik, kellel olid väga head vorstid ning kes suitsutas hanesid ja tegi kulinaartooteid.

«Nurgapoed olid väiksed, aga kaup oli väga hästi paigutatud ja müüja kohe väga tahtis inimesi teenindada,» märgib Udo Tiirmaa. «Nüüd võtavad kauplused enda alla terve kvartali ja näevad välja nagu idamaade turud: väliselt askeetlikud, sees käid aga ringi nagu kunstinäitusel. Iseteenindusel ei olekski ju suurt häda midagi, aga kaupa paigutatakse muudkui ümber, nii käid ja otsid.»

Kottki viiakse koju

Iseteenindusel on ka oma plussid: kiirus ja mugavus. Vürtspoes pidid Uno Tiirmaa ja Malle Salupere tihti sabas ootama, sest kaupluses käimine oli ka uudiste vahetamine.

On nüüdki, kinnitavad Mihkel Metsa ja Kuu poe naised, kellele ligi 80 protsenti kundedest on näo järgi tuttavad. «Teame, kes kellega käib ja kuidas kellelgi läheb,» ütleb Mihkel Metsa.

«Ostjad on oma inimesed, töötame nagu külas,» lisab Kuu poe töötaja Anne-Ly Schmitt. Müüja Valentina Pevnitskaja märgib, et poes käib palju vanu inimesi, kes ei tahagi suurde poodi minna. «No kellega ta seal suures poes räägib, kellel on seal aega vana inimesega tegelda,» räägib ta. «Nägin kord, kuidas vanal inimesel hakkas suures poes halb, aga keegi ei teinud temast välja.»

«Anname inimesele tooli, toome talle klaasi vett, oleme kutsunud ka kiirabi ja takso,» jätkab kolleegi juttu Anne-Ly Schmitt. «Viime raske koti ka üle tee või koju.»

Kuu kohvikus alustanud ja nüüd samas poes töötavatele naistele on suurtes poodides tööd pakutud, kuid asjata. «Väike kollektiiv on nagu tore pere, ei taha siit kuhugi minna,» ütleb Anne-Ly Schmitt. «Aeg on raske kõigile, surevad nii väiksed kui suured firmad,» võtab Valentina Pevnitskaja elu rahulikult.

Mihkel Metsa mõtleb aga juba sellele, et ära tuleb lõpetada maja hoovipoolse külje remont ja siis fassaad käsile võtta. Seega ei lähegi väikepoodnikul kehvasti? «Suitsetan punast Marlborot, joon head õlut, rattad on all ja Euroopa olen risti-põiki läbi sõitnud,» vastab peremees Ostap Benderi moodi kaude.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles