Tagasi
foto: Sille Annuk
Reklaamifirmas assistendi ametit pidav Evelin Espenberg oli end registreerinud küll hoopis Ecoprindi rohelisse mõttekotta, kuid et sõiduvahendiks oli jalgratas, tuul tugev ning kehas veel volbriväsimus, tundus Vahi küla olevat jõuetukstegevalt kaugel.
Nii tuligi ta lähemal asuvasse Alma Materi kotta, et ennast ülikooli hetkeolukorraga kurssi viia.
Espenbergi üllatas, et kohale oli tulnud nii palju mehi, mõnes kojas oli neid isegi rohkem kui naisi. Tema arvates oli sündmus kindlasti ajalooline, kuid kas aruteludest ka midagi konstruktiivset kasvab, pidas ta veidi küsitavaks.
Sotsioloogia õppejõud Tarmo Strenze jagas mõtteid Lossi tänavas, teemaks hariduse kättesaadavus. Kuigi algul oli plaan poole pealt ära hiilida, et jõuda koju teleri ette vaatama kunagist menukit «Moskva pisaraid ei usu», läks arutelu piisavalt põnevaks ja filmielamus jäi teiseks korraks.
Mingite põhjapanevate lahendusteni aga ei jõutud. «Mina vist lubasin, et kõik, kes tahavad, võivad minu loengutesse tulla,» meenutas Strenze.
Siiski, mõttetalgutelt said alguse ka mitmed teostatavad ideed, millega kohe tööle hakatakse. Referent Aire Vaher, kes osales Mainori kõrgkooli mõttekojas, rääkis, et nende rühma inimesed hakkavad koos kirjutama projekti Euroopa Sotsiaalfondi.
Projektiga taotletakse raha, et luua pere eelarve planeerimise programm, mis oleks täiuslikum ning paindlikum kui praegu internetis olevad.
Vaheri sõnul jõuti kindlate plaanideni tänu sellele, et rühmas oli palju inimesi, kes oma töö tõttu saavad selle lehekülje arenguks oma panuse anda.
Teostatavaid plaane tehti mujalgi – Koosa külas asutati rahva tervise edendamiseks kepikõnniklubi, Elvas läheb rühm inimesi aga juba täna linnapea jutule, sest väga pinevaks läks arutelu, kuidas kaitsta lapsi nende oma kodu eest.
Kogu Tartumaal käis mõtlemas esialgsetel andmetel 863 inimest ning mõttekodasid oli 63 (neist ametlikke 47). Kõik arutletud probleemid ja neile leitud lahendused sisestatakse «Minu Eesti» kodulehele selle nädala jooksul.
Arvamus
Andero Uusberg
Alma Materi talgujuht:
Ma arvan, et toimus pretsedenditu ajalooline sündmus, aga minu töö tegi võibolla pisut nõudlikumaks see, et me otsisime kolme tüüpi ideid – asju, mida saab ise ära teha, asju, mida saab kogukond ära teha, ja asju, mida saab riik ära teha.
Kaks esimest olid eelkommunikatsioonis veidi alatähtsustatud, inimesed ei oodanud siia tulles võibolla nii väga seda, et me hakkamegi reaalselt otsima asju, mida me ise saame ära teha.
Ilmselt selline lähenemine töötaks veel paremini siis, kui seltskond on mingi ühe asjaga seotud, näiteks kuskil kogukonnas – külas – või siis ühes organisatsioonis.
Kindlasti võib aga rahule jääda, sest see on selline unikaalne kogemus ja pool projekti edukusest on juba sündinud nende lubaduste ja reaalsete ideede näol.
Seda me kogesime siin ka, et tekkis ideid, mida kohapeal olnud ülikooli tugistruktuuri inimesed saavad oma igapäevatöös kohe rakendada. Teine pool edust sõltub nüüd sellest, kuidas läheb analüüs ja tulemuste filtreerimine.
