Maratonile tulevad kokku paljud, kes kunagi ise sõitnud või maratoni korraldanud. Tartu maraton tõmbab.
Maraton kutsub
18. veebruar 2013, 12:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Albert Saunanen, kes kunagi juhtinud korralduskomiteed, rääkis finišipaigas Elvas, et maratonile tõmbab «hing, fiiling, nagu tänapäeval öeldakse». «Ühtekuuluvustunne on see, mis siia kokku toob,» ütles Saunanen.
Servi Täll, kes juhtinud meditsiinitalitust, patsutas finišis käekotile ja ütles, et igaks juhuks on tal midagi ikka kotis, kuid selle hetkeni polnud ta veel pidanud kellelegi abi andma.
Pea oma 80. sünnipäeva tähistav suusataja ja orienteeruja Arne Kivistik, kes siiani osaleb veteranide orienteerumise maailmameistrivõistlustel, ütles Kuutse teeninduspunktis, et ütlemata tuttav tunne on. Hakka või tõesti maratoni vanade – see pole mitte vihje vanusele! – korraldajate klubile mõtlema...
Kuid Tartu maraton ei tõmba ainult kunagisi tuttavaid. Korralduskomitee esimees Madis Lepajõe rääkis stardis, et tänavusel maratonil olid kohal delegatsioonid ka teistelt Worldloppeti maratonidelt, näiteks Prantsusmaa Transjurassiennelt ja American Birkebeinerilt.
Need nimed on Eesti maratonisuusatajatele juba tuttavad, aga suvest Worldloppeti liikmeks saanud Demino suusamaraton Venemaalt Rõbinskist on uus ja avastamata maa. Sealt tuldi siia õppima, nagu ütles nende pressiülem Anna Lozovskaja. Nii palju fotosid, kui tegid venelased stardis, finišis ja teeninduspunktides, ei pildistanud maratonil vist kutselisedki fotograafid. Tartu maraton ka õpetab.