Priit Pullerits: Jaak Mae alistatud – hurraa!

Paraku olid veelgi kõvemad mehed seks ajaks juba ammu üle mäeharja jõudnud ja teiselt poolt allagi tuisanud.

Konkurents, nagu Tartu teisel teatemaratonil juba esimeste meetritega ilmnes, oli märgatavalt teravam kui mullu. Hulk profiriietuses noorsande sööstis stardist nagu linguga lastult: vaata ette, et sind jalust ei niida! Näitleja Veikko Täär, kes «Ringvaate» saate meeskonna esindajana püüdis noorte kukkede kannul püsida, maksis tormakuse eest lõivu ja lendas imetabase piruetiga rajale selili.

Kui olin vana lasketiiru tõusu alla jõudnud, paistis, et ma ei mahu esitosinassegi. Ja nobedamad vennad liikusid juba mitmesaja meetri kaugusel püüdmatuses. Mullu, mäletan, olin samas kohas kolmas ja imestasin, kas keegi kiiremini ei ihkagi sõita.

Aga Tartu teatemaraton pole enam mingi rahvaspordiüritus nagu eelmisel aastal. Ju on tõsised spordimehed ära tabanud, kust hõlpsa vaevaga feimi ja füüri saab.

Võitjad teenisid seekord neli paari Fischeri suuski kokku 1080 euro väärtuses, teisele kohale tulnud neli Swixi kepipaari kokku 600 euro väärtuses ning kolmandana lõpetanud Hawaii Expressi neli kinkekaarti, igaüks 100 eurot. Suusavarustusega käib Eestis aga kaubandusvõrguväliselt vilgas äritegemine.

Maest oli muidugi üksjagu kasu. Hommikust saati oli puistanud märga lund. Võta laskumisel jälge, seal lippab paremini, soovitas ta.

Tõmmake asendit veidi koomale, saate tuuletakistust väiksemaks, hüüdis ta mõni kilomeeter hiljem mulle ja mu tuulde haakinud endisele Eesti koondislasele Kaili Sirgele. Ainult remargiga, et kepid olla mul liiga pikad, polnud miskit peale hakata – ega neid sõidu ajal ju lühemaks tee.

«Sulle on see vist rahulik tempo?» pärisin Maelt, püüdes varjata oma hingeldamist, et ta ei arvaks, nagu oleks hing paelaga kaelas (kuigi palju sest puudu polnud).

«See on selline ... pika trenni tempo,» vastas Mae.

Võidu ta igal juhul ei suusatanud. Kanal 2 «Reporteri» meeskond oli värvanud ta teise vahetuse sõitjaks, ja ilmselt tegi Mae esimest etappi teistega kaasa sõites lihtsalt sooja. Kuni 8. kilomeetril vajutas pisut tugevamini keppidele ja lendas mängeldes eest, vahetuseks valmistuma.

Kaks kilomeetrit enne oma etapi lõppu lülitus mu aju ühtäkki õudusrežiimile. Raja ääres vaatas vastu Tartu maratoni roheline kilomeetripost, mis teatas, et Elvani jääb 53 km. Nii et nädala pärast jääb siit finišini 53 km veel! Aga mul oli maksimumi piiril pingutamisest juba niigi toss väljas. Peaks vist Tartu maratonile matkama, mitte end küpsetama minema, sosistas aju.

Eesmärk oli meeskonna teise vahetuse sõitja, Eesti kolmekordne täispika triatloni meister Indrek Teppo saata pikimale, 20 km etapile nii, et võimalikult paljud eessõitjad püsiks tal nägemisulatuses.

Õnnestus. Teppo sai peagi viiest-kuuest konkurendist mööda. Kuni selja tagant tuli Mae, sedapuhku võistlejana, ning kadus kohe eest. Üks osaleja oli üritanud Mae tempoga kaasa minna, aga kõrvetas end vähem kui saja meetriga nii valusalt, et vajus raskelt Teppo selja taha. Vaat, mis juhtub, kui liiga tiivustuda.

Kolmandaks vahetuseks oli ka meie meeskonnal välja panna rahvusvaheliste tiitlitega mees, kestusorienteerumise Euroopa ja koguni maailmameister Silver Eensaar. Ent vahe kahe kiirema nelikuga oli seks ajaks kärisenud juba rohkem kui veerand tunnile. Küsimus oli selles, ega meie mullune seitsmes koht asendu järsku kehvema kohaga kui teise kümne lõpus.

Ankrumees Jaanus Laidvee tõi meie kummalise nimega võistkonna PSJJ (kogu maailm on täis värdnimedega firmasid, miks mitte trendi tabada) Elvasse 17ndana. Jah, see on kurvavõitu taandumine aastataguselt positsioonilt, aeg tervelt tosin minutit kehvem. Ilma süü – mis siin muud.

Kuid asi pole selles, kes ettepoole tulid ning feimi ja nänni said. Asi on selles, kes tahapoole jäid. Ja fakt on see, et Jaak Mae jäi oma võistkonnaga Tartu teatemaratonil meist kaugele maha, lausa kolmveerand tunni kaugusele, 58ndaks.

Ainus, mis selle võidu säravat väärtust kahandama tikub, on tõsiasi, et Mae meeskonnast jõudis ettepoole ka kahe autsaidersuusatajaga «Ringvaate» nelik. Mis siis, et napi kolme ja poole minutiga, mitte kalendriga mõõdetava vahega, nagu meie, PSJJ.