Karl Eduard Söödi 60. sünnipäeva puhul avaldas aktiivne ühiskonnategelane Anton Jürgenstein 1922. aasta jõulukuu Postimehes oma arvamuse juubilari kohta: «Tema on oma unistava luule kõrval niisugune praktiline elu- ja töömees, nagu meil neid teisi naljalt ei ole.»
Ja 15 aastat hiljem, Karl Eduard Söödi 75. sünnipäeva puhul arutles Jaan Tõnisson, et luuletaja on ju enamasti eluvõõras või argipäeva asjus saamatu, kuid Sööt küll pole selline luuletaja. Temas on harukordne anne ja oskus ka majanduslikul alal.
Nimelt onult saadud päranduse ja oma säästudega ning sõprade toetusel avas Sööt 1895. aasta suvel Suurturu (Raekoja plats) 17 oma iseseisva väikese trükikoja ja raamatukaupluse. Seal sai ta ära kasutada ajalehe Olevik toimetuses saadud (1886–1893) arvepidaja ja ärijuhi kogemusi.
Oleviku vaimse kirjatöö keskkonnas oli Sööt välja andnud ka oma esimesed luulekogud. Kuid loobunud siiski sealsest töövõimalusest lahkukasvamise tõttu peatoimetajast Ado Grenzsteinist.
Et Sööt oli loomult tasakaalukas ja härrasmehelik, siis kujunes tema ettevõttel kiiresti välja kindel klientuur. Tema trükikoda oli tollal Tartu kolmas trükikoda Karl August Hermanni Postimehe ja Grenzsteini oma kõrval.
Söödilt hakati tellima mitmesuguseid väiketrükiseid, blankette, kviitungeid ja arveraamatuid, sest Vene riik oli karmistanud venekeelse asjaajamise nõudeid. Sööt taipas olukorda ära kasutada ning trükkis nõutavaid kirjaplanke nobedalt juba ette.
Trükikoda ja raamatupood
Söödi ettevõtlikkus suurendas igati tellijaskonda ja parandas tema majanduslikku olukorda. Ta soovis oma tegevust laiendada ja selle sisu avardada. Julge mees leidiski selleks võimaluse Aleksandri (ulatus tollal Kauba tänavani) ja Promenaadi tänava vahelisel müügis oleval väikese puumajaga krundil. Söödi trükikoja ja raamatupoe aadressiks sai uue sajandi alguses Aleksandri tänav 5.
Juba 1911. aastal laiendas mitu luulekogu avaldanud Sööt oma ärilist tegevust veelgi. Ta lasi lammutada vana puumaja ja alustas kahe kivimaja ehitust. Uue trükikoja fassaad vaatas Promenaadi, kirjastuse ja raamatupoe fassaad Aleksandri tänava poole.
Sööt aitas ilmavalguse kätte pääseda, võttis kirjastada ja trükkida oma kaasaegsete annete (Matthias Johann Eiseni, Ernst Enno, Anna Haava, August Kitzbergi, Juhan Liivi ja teiste) loomingut.
Söödi panust Tartu linnale ja ka kogu Eesti kultuuriilmale uurinud Paul Ambur ja Vilve Asmer täheldavad, et just Söödi kirjastuses hakati esimesena rõhku panema raamatute trükitehnilisele ja kunstilisele väljanägemisele. Kaanekujundusi telliti tuntud kunstnikelt (näiteks Nikolai Triik, Kristjan Raud).
Menukad olnud Söödi toimetatud kalendrid ja ilukirjandusliku osaga «Piltidega naljakalender», kus Sööt andis väljundi ka loomeinimestele.
Ent luuletajahing Söödis nõudis siiski vabadust ja väljapääsu. 1914. aastal loobus ta raamatuärist. Tema ülesehitatud ettevõtte omandas Gustav Roht.
1920. aastal sai Söödist Postimehe toimetuse liige ja järgmisel aastal vastutav toimetaja. Kuid päevalehegi pingeline töö ja kontakti hoidmine kogu ilmaga kurnasid tundlike meeltega kirjanikku. 1923. aasta kevadel lahkus Sööt Postimehest, et veidi puhata ning edaspidi väljendada oma mõtteid ja tundeid üksnes loomingu kaudu.
Lapsepõlve kaaslane
Uskuda võib, et enamiku eesti inimeste lapsepõlve on kaunistanud Söödi lasteluuletused ja tema sõnadele loodud laulukesed. Ega teadnud lapsukesed oma ema või vanaema süles, et kõik need lausumised on kokku mõelnud üks samuti oma kodu ja vanemaid armastanud luuletajaonu.
Tuletame meelde: «Uni tuleb ullikene, väljas lendab kullikene» või «Memm läks metsa marju tooma, taat läks luhta kuhja looma. Äiu lii, äiu loo».
Ja lapse kantseldajatel olid ka tema riidesse panekul või jalavarjudesse meelitamisel ikka kindlad abimehed, luuletaja salmikesed.
On olnut ka põnevamat: «Singel-vingel ninaprill, meil oli kodus krokodill.» Ja algkoolipõlves laulsime tema luuletustele loodud armsaid kodu-, kevade- või talvelaule. Ega siis osanudki veel eristada sõnu ja viisi, sest kõik kokku oli üks südamlikult ilus pilt ja lugu.
Söödi salmistatud tõsised tunded kodu ja kodumaa vastu on puudutanud paljusid meie heliloojaid – Aleksander Läte, Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Mart Saar, Juhan Aavik, Richard Ritsing, Alo Ritsing. Nad on pannud Söödi meeleolud kõlama muusikakeeles ja nii on võimendunud sõnum või elamus, mis rahvalegi sisimas tähenduslik ja inimlikult oluline, olgu ilm või aeg milline tahes.
Söödi luulest inspireeritud laulud kõlavad meie laulupidudel ja paljude tähtpäevade kontsertidel tänini. Sööt on meie klassika.
Söödi meeleolud ja kujundid on andnud inspiratsiooni ka noorema põlvkonna muusikaloojatele. Rein Rannap on kirjutanud Söödi «Musta linnu» sümbolistlikust tekstist haaratuna (nagu Mart Saar 1909. aastal) oma laulu «Must lind» (1981) ja selle meeleolul põhineva rokkooperi.
Kivi vundamendimüüris
Söödi luule olemust ja isikupära on analüüsinud tema loomingu uurijad ning üldistanud seda teatmeteoste napis ja täpses sõnastuses.
Kuid Karl Eduard Söödilt on veel üks pärandus. Tänini vastupidav ja mitte koos temaga lahkunud energeetiline materjal. See püsib Eesti rahvusriigi vundamendis ja sellele toetuvas rajatises.
Lisaks kirjaniku, luuletaja, kirjastaja ja ajakirjaniku ametile on Sööt olnud uskumatult paljude seltside ja ühenduste liige.
Tema ühiskondliku tegevuse kõrgaeg oli 19. ja 20. sajandi üleminekuaastad. Siis on ta olnud korraga tegev 20 organisatsioonis-ühenduses. Ikka kas kirjatoimetaja ja/või laekur, asutaja- ja juhatuseliige. Igal juhul üks kavandatava ettevalmistajaid ja edasiarendajaid, kindel ja ustav tegevliige.
Aeg oli selline, et nõudis eestlaste eneste vaimu ja füüsilise jõu kokkuvõtmist, enesekehtestamist. Koos mõttekaaslastega tuli langetada õigeid otsuseid ja leida neile ka toimivaid lahendusi.
Vanemuise uue teatrimaja ehituse ajal (1904–1906) oli Sööt Vanemuise seltsi ehitustoimkonna kirjatoimetaja ja täidesaatva toimkonna liige. Ta kuulus ka Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi (1887. aastast peale) ja oli selles tegev 41 aastat.
Nii Tõnisson kui ka Sööt käisid oma rahva põllutoodangu näitusteks (sakslastel olid omad) luba taotlemas Riias kuberneri juures ja isegi Venemaa põllumajandusministeeriumis.
Visadusega kätte võidetud näituseplatsilt Viljandi tänavas areneti pikapeale välja Veerikule, Näituse tänava ja raudteega piirnevale alale. 1934. aastast toimusid siin Eesti põllumajanduse ja tööstuse suurnäitused, mis olid tunnustuseks Eesti majandusele.
Eesti Kirjanduse Selts, Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Laenu- ja Hoiuühisus jpt – kõiki neid ühendusi vajas eneseteostuseks eesti rahvas ja Eesti riik.
Eesti Rahva Muuseumi näitustemaja fuajees on praegu Söödi 150. sünniaastapäeva ja tema loomingu auks seatud üles näitus – raamatud ja ajakirjad, tema ja temast kirjutatu.
Näituse tarvis sületäisi väljaandeid ülikooli raamatukogust ja kirjandusmuuseumist valinud raamatukogunduse taustaga ERMi Sõprade Seltsi sekretär Sirje Madisson peab seda ettevõtmist enesestmõistetavaks, sest Sööt oli ka Eesti Rahva Muuseumi asutajaliige (1909) ja juhatuses kirjatoimetaja. «Ja 1934. aastast ERMi auliige. Ta on ka meie oma,» toonitas Madisson.
Põline tartlane, luuletaja ja Eesti ühiskonda üles ehitada aidanud Karl Eduard Sööt püsib jätkuvalt meie mälus ja meeles. Me oleme tema pärandi pärijad.