Möödunud aasta lõpul lahvatas lasteaednike pahameel Tartu linnavalitsuse vastu, sest eelarvesse polnud planeeritud sentigi raha nende palga tõusuks. Tartu Haridustöötajate Liidu, hoolekogude ja lasteaednike endi survel lubas raad tõsta palku aprillist viis protsenti. Opositsiooni ettepanekud palgatõusuks 1. jaanuarist hääletas koalitsioon maha.
Ma ei taha korrata neid väiteid, mis on juba esitatud lugematutes kirjades, avaldustes ja artiklites. Ma räägin vastutusest.
Erinevalt kooliõpetajatest vastutame meie kogu rangusega laste elu ja tervise eest. Kuigi statistika ütleb, et 97,5 protsenti õnnetustest nendega juhtub kodus ja ainult 2,5 protsenti lasteasutustes, kaasa arvatud koolid, ei lohuta see lapsevanemat, kelle lapsega on õnnetus juhtunud. Ja midagi täielikult lapsekindlaks teha on peaaegu võimatu.
Me peame olema pidevalt nagu hiromandid või maletajad, nägema mitu käiku ette, ja seda olukorras, kus linn otsustas kõik rühmad maksimaalselt täis toppida, arvestamata, kas tegemist on Lotte suurte ruumidega või üheruumilise, mingite lisavõimalusteta Rukkilillega. Linn rikub seadust, pannes rühmadesse eri vanuses lapsi, suurendades nii oluliselt õpetaja töökoormust.
Poliitikute, ametnike ja tippjuhtide kõrgeid palku põhjendatakse suure vastutusega – millisega? Kui mõni neist valesid otsuseid teeb või hakkama ei saa, siis astub ta tagasi või lastakse lahti, saab kopsaka hüvitise ja suundub järgmisele tasuvale töökohale.
Mis meist saab, on näha aasta tagasi Tallinna lasteaias juhtunud lapse surmaga lõppenud õnnetusest. Kuigi õpetajat süüdi ei mõistetud, on tema elu rikutud.
Sellise viitsütikuga pommi otsas elame päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Me oleme naelutatud oma rühmadesse alatise lärmi sisse, sest lapsi järelevalveta jätta ei tohi, aina suurenevate nõudmiste ja ülesannete täitmiseks tööpäeva pikkusest ei jätku, töö tuleb tihti koju kaasa.
Meil pole ka kaheksanädalast puhkust, koolivaheaegu ega vahetunde, kus saaks natuke lõõgastuda. Lisaks tuleb tihti tasuta asendada puuduvat kolleegi, lasteaedadel ei jätku raha lisaülesannete eest tasumiseks ja kollektiivlepingu tingimuste täitmiseks. Sellest on ka varem juttu olnud, kuid tulutult.
Veel hullem olukord on õpetaja abidega, kes vastutavad kaheksa tundi päevas, tihti ülepingutatud ja absurdsete tervisekaitsenõuete täitmise eest, peavad aitama õpetajat õppetegevuses ja oskama suhelda ka lapsevanematega. Palgapäeval saavad nad kätte 300 euro ringis. Viieprotsendine palgatõus aprillikuust ei lahenda probleemi, sest välja jäävad just kõige kallimate kodukuludega kuud.
Lasteaedade tehniline personal, kelleta lasteaed ei toimiks, saab palka, nagu antakse jänesele jumalaarmu. Nende palk õnneks tõuseb jaanuarist tänu miinimumpalga tõusule, sest enamik neist just sellise tasu eest tööd teebki.
2009. aastal tulime raskustes linnavalitsusele vastu ja lubasime kärpida meile juba välja makstud palka kaheksa protsenti. Nüüd ennistatakse linnaametnike palgad kaheksa protsendi võrra, aga miks mitte meil, sest mullune 3,5-protsendine palgatõus oli vana võlg, lubadus ühtlustada lasteaiaõpetaja astmepalk ja kooli nooremõpetaja palk. Aeg on maksta viiviseid.
Parem oleks järgida president Ilvese uusaastaöist manitsust, et viimane aeg on hakata tegelema inimeste heaolu parandamisega, muidu muutuvad mõttetuks kõik pingutused – lihtsalt pole, kelle jaoks linna arendada.
Ees on Tartu Haridustöötajate Liidu ja Tartu linnavalitsuse läbirääkimised uue kollektiivlepingu sõlmimiseks, loodan väga, et kooliõpetajate töötasud tõusevad lubatud tasemele, kuid lasteaednikud jäävad neist kaugele maha, mingist astmepalkade ühtlustamisest enam juttu olla ei saa.
Kui me ei taha, et meie lapsi ja lapselapsi hakkavad kasvatama tädid tänavalt, siis peab tõsiselt mõtlema võimalustele leida aasta sees lisaeelarvest veel raha lasteaedadele ja planeerima varakult raha lasteaednike õpetajavääriliseks palgatõusuks järgmisel aastal.