Priit Pullerits: käed eemale Tour de France’ist!

Tõsi, see pole ühestki otsast Langi määrata, mida ETV üle kannab, ja seetõttu on arusaadav, kui kultuuriministeeriumi avalike suhete nõunik tunnistas, et ta ei saa Tour de France’i küsimuses ministeeriumi seisukoha vahendamisega kuidagi aidata. Kuid see ei muuda olematuks tõsiasja, et telemaja töötajad on tundnud juba kuid ministeeriumist survet, et Touri teleõiguste soetamine oli otsus, mis vääriks ülevaatamist.

Lang ei ole kunagi hiilanud spordisõbralikkusega. Ilmselt jääb spordikaugele inimesele, kes oskab küll lugeda olümpia- ja MM-võistluste medaleid, arusaamatuks, miks peab üldse hoolima mingist Euroopa riigi velotuurist, mille võitjale, kui see oleks eestlane, ei peaks siinmail kehtivate reeglite järgi maksma isegi riiklikku preemiat.

Võhikuile teadmiseks: Tour de France paigutub globaalselt kaalult olümpiamängude ning jalgpalli MM- ja EM-võistluste järele, ettepoole tennise suure slämmi turniiridest, kergejõustiku MMist, suusatamisvõistlustest rääkimata. Vaid üks näide: kodusel Londoni olümpial 29 kuldmedalit võitnud Inglismaa valis tänavuseks parimaks sportlaseks Bradley Wigginsi. Wiggins võitis olümpial ratturite eraldistardist sõidu. Aga riigi parimaks sai ta seepärast, et võitis naaberriigi Prantsusmaa velotuuri. Ja peagi lööb kuninganna ta koguni rüütliks.

Ei ole rattasport Eestiski võõras ega edutu. Aavo Pikkuus on võitnud ühe ja Erika Salumäe kaks olümpiakulda. Nüüd on meil Rein Taaramäe, kes mullu lõpetas Tour de France’i 11. kohaga ja sõitis lootustandvalt tänavugi, kuni hooaja alguse haigused ja luumurd oma mõju hakkasid avaldama. Lisaks on Tanel Kangertist saanud tugeva Astana meeskonna liidri peamisi abimehi. Oleks, kellele tippkonkurentsis kaasa elada.

ERRi nõukogu esimees Agu Uudelepp tunnistab, et Tour de France’i teema on nõukogus paar korda tõusnud muude arutelude kõrvalliinina, aga eraldi päevakorrapunktina mitte, mistõttu ei ole võimalik rääkida ka nõukogu seisukohast. Uudelepa sõnul on pannud nõukogu mõnda liiget muretsema see, kui palju pakuks ülekanded huvi siis, kui Taaramäe saab vigastada ega heitle kõrgete kohtade pärast. Ja teiseks, lisab ta, ei saa mööda vaadata rattasporti viimasel ajal räsinud dopinguskandaalidest.

Aga jalgpalli EMil ja MMil ei mängi ühtegi eestlast ning dopingupruukijaid on leidunud küllaga ka näiteks suusatamises ja kergejõustikus.

Kui mainisin Tour de France’i teleülekandeid tabanud survet Taaramäele, tunnistas ta, et ega selline uudis talle üllatusena tule. «Meil Eesti Vabariigis pole kunagi tõelist profisporti tunnustatud,» põrutas ta. «Näiteks Jaan Kirsipuu etapivõite Touril võrreldi Erki Noole kümnevõistluse alavõitudega. Vahe on ainult selles, et TV vahendusel nägi Jassi ühte võitu kaks miljardit tugitoolisportlast, lisaks miljon raja ääres passijat iga päev, ning teles oli Jass oma kollase särgiga pildis tunde. Rahasummad, millega sportlast autasustatakse või mis saab tema põhipalgaks pärast supertulemust, ületavad kümneid kordi EOK toetust olümpiavõitjale. Need argumendid panevad nii mõnedki ahhetama, kuid maailmas tunnustatakse suure spordi tegijaid ja selles läbilööjaid.»

Võib ju väita, et eks huvilised vaadaku Tour de France’i Eurospordi kanalilt. Pigem võiks fännid sealt vaadata jalgpalli suurturniire – ühed meile võõrad mitte-Eesti mängijad seal kõik. Aga ei maksa loota, et Eurospordi kommentaatorid tegeleks Touri suures grupis Taaramäe või Kangerti jälgimisega. Nende tuvastamiseks, samuti rattasõidu peensuste avamiseks, on tingimata vaja oma, Eesti kommentaatoreid.

Taaramäe avaldas kahetsust, et mõned Eesti kultuuri reguleerijad ei saa profispordist tuhkagi aru. Kuid lisas: «Igatahes on hea teada, kust selline arutelu üldse alguse sai, sest siis tean, kuhu ma teenet võlgu pole.»

Minister Lang kohe oskab endale vaenlasi leida.