Kuidas on võimalik, et Tiibeti liider, Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gjatso on Tartus käinud kaks ja Eestis kolm korda? Sellist saavutust ei ole ette näidata ühelgi teisel isikul, kes on nii kõrgel aujärjel.
Raamat mõjub Hiinale nagu härjale punane
15. detsember 2012, 10:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastuse sellele küsimusele saab kirja panna ühe nimega: orientalist Linnart Mäll.
Äsja ilmunud raamatus «Laama ja Linnart: Tiibet ja Eesti» tuleb see selgesti välja. Emajõelinna õpetlane ja pedagoog oli dalai-laama kahe esimese visiidi (1991 ja 2001) peakorraldaja, «kelles Tema Pühadus nägi läänemaailma üht silmapaistvamat budismitundjat ja iseenda isiklikku sõpra» (lk 7).
Kui siinkohal veel sõbratunnetest rääkida, siis seesama raamat on Hiina silmis väga ebasõbralik. Nimelt on rohkesti juttu kommunistlike võimude okupeeritud Tiibetis korda saadetud tapatööst. See teema mõjub Hiinale nagu härjale punane rätik.
Linnart Mälli õpilane
Raamatu on koostanud Linnart Mälli (1938–2010) õpilane Andres Herkel. Tema kirjutatud on vestlus Sven Grünbergiga dalai-laama visiitidest (seni viimane 2011) ning ülevaatlik, kuid eraellu vähe sekkunud portree Linnart Mällist, samuti artikkel inimõiguste olukorrast Tiibetis.
Samale teosele lisab kihte ja teavet Märt Läänemetsa kirjutis dalai-laama elu ja tegevuse kohta. Meelde sööbiva lugemiselamuse annab Mart Laari artikkel «Tiibet ja Eesti ajaloo ristteedel». Hiina verine poliitika tuleb kõige rohkem esile just selles peatükis.
Tõnu Nooritsa fotod
Raamatu mahust võtavad poole enda alla Tõnu Nooritsa fotod. Osa neist on mustvalged, sest dalai-laama esimese visiidi aegu oli mustvalge film kaamerates lihtsalt rohkem kasutusel.
Palju pilte on Pühajärvelt ja Tartust koos tollaste nimekaimate oma ala tegelastega. Nooritsal on olnud võimalus pildistada kõiki kolme dalai-laama visiiti. Koos Linnart Mälliga, kes oli kõige muu kõrval ka Esindamata Rahvaste Organisatsiooni üks rajajaid, on fotograaf käinud ka Tšetšeenias.
Miks on aga raamatu «Laama ja Linnart: Tiibet ja Eesti» koostamisel jäänud fotoallkirjad ülimalt lakooniliseks? Seetõttu ei saa lugeja teada näiteks seda, mis rituaal käib kaasas pikkade valgete sallidega paljudel piltidel, mida dalai-laama kingib vastuvõtjaile. Pilte toetavaid sõnu oleks tarvis mujalgi.
Raamat
«Laama ja Linnart: Tiibet ja Eesti»,
koostanud Andres Herkel,
kirjastanud Go Group, Tallinn 2012, 152 lk.