Vihmane ja hall november tähendab jalgratturitele põgusat puhkust – üks hooaeg on lõppenud ja uueks valmistumiseks veel veidi aega. Ülikooli spordiklubi sõudjatega sama katuse alla kolitud rattabaasis valitseb vaikus.
Treener Jüri Kalmus otsib vastuseid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lae all rippuvate jalgrataste vahel askeldab aga üks mees, kellele vaikus siiski puhkust ei tähenda. Ligi 50 aastat treeneriametit pidanud ja laiale avalikkusele tuntud kui Erika Salumäe esimene juhendaja Jüri Kalmus kasutab jõudeaega selleks, et end erialaselt veelgi täiendada ja uue hooaja plaane koostada.
Ta tunnistab, et ega puhkust nagu ei olegi, sest koolitused ja koosolekud nõuavad aega ka pärast hooaja lõppu.
Vaikuse taustal askeldaval 69-aastasel Kalmusel näib enesetäiendamisele lisaks olevat veel üks suurem missioon. Nimelt otsib ta vastuseid peas keerlevatele küsimustele. «Oleks vaja teada, kuhu suunas peaks üldse noorte rattasport liikuma või kuidas ettevalmistus olema. Kuidagi on tunne, et me oleme midagi maha maganud, sest maailmas on asjad teisiti,» rääkis Kalmus ja tõi näiteks Taani noored, kes lõppenud hooajal astusid paljudel võistlustel pjedestaalile.
Otseseid vastuseid sellele, mis on valesti, Kalmusel veel ei ole, kuid tal on aimused, millest rääkida on veel vara. Küll aga töötab ta selle nimel, et kui 2015. aasta suvel on Tartus Euroopa meistrivõistlused maanteesõidus, siis võiks mõni noor oma kodulinnas häid tulemusi saada.
Talendid ja eluviis
Uus baas vajab Kalmuse sõnul harjumist. Vanas kohas Pepleri ühiselamu keldris oli kõik käe-jala juures ja üle kümnepealine treeningurühm mahtus koos tegutsema, kuid nüüd peab näiteks pesemiseks mõne minuti kaugusel asuvasse spordihoonesse jalutama.
«Tänapäeval on ju kõigil nii kiire, et juba see paar minutit on kallis aeg,» rääkis ta mõtlikul ilmel.
Pisut muretseb ta ka talvise temperatuuri pärast. Kui väljas on viis kraadi sooja ja vihm langeb kolinal katuseplekile, ei ole ruumis liiga jahe, kuid 30-kraadise külmaga on lugu hoopis teine, arvas ta, sest kogu soe tõuseb kõrge ruumi lae alla.
Lõppenud hooaeg ei läinud Kalmusel päris nii, nagu ta lootis, sest kaks lootust andvat juuniori ei teinud erisugustel põhjustel väga edukat hooaega. Belgiasse juunioride klubi juurde treenima siirdunud Kaarel Redi pidi seal sõitma valede mõõtmetega rattaga ja see tekitas põlvehädasid. «Pool hooaega läks selle nahka,» selgitas Kalmus. Ka Silver Mäomal oli väike tervisehäda, mis jättis hooajale jälje.
«Ega neid talente jalaga segada ei ole,» ütles Kalmus ja tõi põhjuseks selle, et praeguste noorte füüsiline tase on trenni tulles märksa nõrgem kui aastatetagusel ajal. Selle probleemi lükkab mees muutunud eluviisi kaela: tehakse vähe füüsilist tööd ja istutakse arvutis. Aga juba koolipäevad on nii pikad, et ei anna ka palju võimalust olukorda parandada. «Mäletan, et me saime hiljemalt kell kaks koolist vabaks, nüüd istuvad seal poole viieni!»
Olukord Tartumaa rattaelus võiks olla parem, aga pole hull, ütles ta. Teda rõõmustab see, et viimasel ajal on rattatrenni tulnud palju tüdrukuid. Põhjuseks oskab ta pidada ehk Grete Treieri eeskuju, näiteks järgmisest hooajast juunioride vanuseklassis (rattaspordis 17–18-aastased) sõitev Sirje Lepik näitab juba päris head minekut.
Turist ja kiiruisutamine
Kalmus ise sattus rattatrenni 13-aastasena. Aasta oli siis 1956 ja Elvasse loodi spordikool. «Esimeseks treeneriks oli Heldur Karro ja olid mõned jalgrattad. Eks ta siis näitas, kuidas rattasõit käib, ja andis staadionil rattaid proovida. Enamik noori polnud ju selliseid rattaid näinudki, see oli ikka kohutav tõmme – järjekorrad olid, et saaks proovida,» meenutas ta.
Algul sõideti Turistiga, sest «võidukaid» polnud nii vabalt saada ja eks need olid kallimad ka, selgitas ta, kuid sõrm oli rattaspordile antud ja tasapisi hakkas selle roll kasvama.
Ala juures on kogu sellega tegelemise aja Kalmust paelunud sõit ise: kogu aeg saab olla liikumises ja muutuvas ümbruses, mitte ei jookse staadionil ringe või ei aja platsil palli taga. «Näed kõike palju laiemalt ning kiiresti peab reageerima ja otsuseid langetama,» rääkis ta ja lisas, et seda kõike saab ju igapäevaellu üle kanda.
Alustas Kalmus aga hoopis kiiruisutajate treenerina, kui 1962. aastal tehnikumide vahet käis. Kus vähegi järv oli, seal oli ka kiiruisutamiseks sobiv rada olemas, rääkis ta Ville Sonni raamatus «Elva võidusõitjad läbi aegade».
Kuigi see ala seisneb just ühe ja sama ringi läbimises, ei ole see Kalmuse sõnul nii üksluine kui jooksmine. «Kiirus on hoopis teine ja kui jää on hea ning uisud teravad, siis saab liuglemisest tõeliselt mõnu tunda,» rääkis ta alast, mis sai talle südamelähedaseks kui rattatrenni talvine asendus.
Kalmusel on, nagu ta ise ütleb, mõned lapselapsed. Kuigi kiiruisutamine on rattasõidu kõrval tema teine meelisala, mida ta ka hea meelega telekast jälgib, siis selline vanaisa, kes lapselastega jäähallis aega veedaks, ta ei ole. Õigupoolest pole ta uiske peale oma Elva aega allagi saanud.
«Ei ole enam neid, kes rada teeksid, ja ega talved pole ka nii külmad,» arutles ta ning jõudis järeldusele, et kiireks läinud elu kõrvalt pole kellelgi enam aega ega võib-olla tahtmistki.
Kuigi Kalmus ise on jääl liuglemisest kaugele jäänud, läheb ta ala arengust rääkides päris põlema. «Kujuta ette, mis tasemel jää on nüüd sisetingimustes. Ideaalne! Uisud ja riided on muidugi hoopis teised, aga millised rekordid. Minu ajaga võrreldes nagu öö ja päev!»
CV
• Sündinud 17. aprillil 1943.
• 1961 lõpetas Elva keskkooli.
• Elva spordikooli treeneriks sai 1965. aastal.
• 1975 lõpetas Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna.
• Praegu treener TÜ ASKis.
• Esimene jalgratas Turist, kolm hammasratast taga ja üks 48 hambaga hammasratas ees.
• Esimene suurem võistlus spordiseltsi Jõud viies suvespartakiaad 1958. a. Läbis 50 km eraldistardist ajaga 1:33.30,0, mis andis 10. koha.
• Viie lapse isa, poeg Marek Kalmus on kulturist.
Arvamus
Kaarel Redi
Juunioriklassi jalgrattur, Kalmuse õpilane
Jüri on selline mees, kes kunagi tühja juttu ei tee. Räägib vähe, aga ainult tarka juttu, äärmiselt mõtlik mees ja terava huumorisoonega. Kindlasti on ta oma ala fanaatik, täiendab end lugemisega pidevalt. Ta hoiab oma õpilasi pigem tagasi, kui surub neid rohkem tegema. Mees teab, mis mees teeb.
Caspar Austa
Jalgrattur, treener, Kalmuse õpilane
Ta on väga hea treener. Selline mees, kes kunagi alla ei anna. Karm ja range ja pürib alati sihtide poole. Võib-olla sellepärast on tal ka mitmeid edukaid sõitjaid. Oma sportlasteed vaadates pean talle suure aitähi ütlema, sest tänu temale olen selline sõitja. Ta õpetas mulle enesekindlust ja raskuste ületamist. Eks see tuleb ka treeneriametis kasuks, sest raskeid aegu on, aga tema on õpetanud, et sihikindlus viib eesmärgile.