Nils Niitra: Eesti tiiger hüppab mis kole

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nils Niitra
.
Nils Niitra . Foto: .

Minu talu katusel on interneti püsiühenduse antenn ja toas ning aias WiFi-levi. Kiirus on piisav, et vaadata Youtube`i klippe või uudislõike ETVst. Talu valvab minu äraolekul IP-kaamera, mille pilti saab ükskõik millises internetti ühendatud maailma nurgas vaadata ja mis salvestab liikumised.


Lõviosa minu asjaajamisest toimub internetis. Arved saadetakse meili teel ja maksan nende eest nii, et ei ole teenuse pakkujat ennast ihusilmaga näinud. On väga vähe asju, mida ma ei saa internetiga joonde aetud.



Miks ma seda kõike räägin? Sest neli-viis aastat tagasi ei olnud internet kaugeltki nii elementaarne tööriist nagu praegu. Kui ma 2001. aastal maale kolisin, sain endale hirmsate kulutustega internetiühenduse, mille kiirus oli 9,6 kilobitti sekundis. Praegu on see üle 1000 kilobiti sekundis.



Reas Eestist kõrgema elustandardiga riikides pole internet sugugi enesestmõistetav. Intervjueerisin äsja Playtech Estonia vastset juhti Juha Olavi Korhoneni ja temagi juhtis tähelepanu Eesti arenenud interneti infrastruktuurile. Interneti kasutamise võimalus on muutunud Eestis elementaarseks inimõiguseks ehk just selleks, millest unistas visionäär Linnar Viik 1990. aastatel. Paljud aga ei saa sellest aru ja kurdavad magava e-tiigri üle.



Halisejatel soovitan käia Suurbritannias või Prantsusmaal, osta endale hotellikoht ja küsida siis, kas WiFi leviala on võimalik kasutada. Juhul, kui see üldse on võimalik, vastab administraator, et 15 euro eest saate osta sellise toreda kaardi, millega võib kolm tundi internetti kasutada. Primitiivne, ahne ja arengut pärssiv, kas pole? Meil on see tasuta.



Ometi ei ole Eestist saanud veel päris infoühiskonda. Sellest, et ka lüpsja saab ja oskab oma kodus internetipanka kasutada, jääb väheks. Internetis leidub peale ajalehtede ja mängude tohutul hulgal väärtuslikku informatsiooni, aga seda kasutavad vähesed. Kuigi neil vähestel on ülejäänute ees eelis.



Selmet uurida, kui suurel osal eestlastest on kodus internetiühendus, peaks nüüd tegelema pigem sellega, mida ikkagi internetiühendusega peale hakatakse. Liiga palju on veel inimesi, kes ei oska ega julge internetti oma tõsisemas asjaajamises kasutada. Nii ongi see enamikule tavakasutajatele pigem meelelahutuslik atribuut, mitte silmaringi avardaja või tööriist.



Ka ajakirjanike seas on veel küllalt neid, kes ei valda internetis leiduvaid infoallikaid. Sestap peaks hakkama korraldama erinevate elualade inimeste tarbeks interneti sihipärase kasutamise kursusi. Näiteks töötule tuleks selgitada, kuidas kasutada internetti töö otsimiseks, põllumehele aga seda, kuidas saaks asjad aetud linna minemata. Tean üht mitme miljoni kroonise aastakäibega ukse- ja aknatootjat, kes võiks oma tulusid kordades kasvatada, kui tal tuleks pähe investeerida kümme tuhat krooni firma internetilehekülje loomisse.



Mida rohkem on Eestis inimesi, kes oskavad imeda internetist välja selles leiduva kasu, seda vähem on Playtechi või Skype´i sugustel suurettevõtetel probleeme uute töötajate leidmisega. Lisaks leidub meil küllalt noori, kelle peas tiksuvad uued ja põnevad äriideed.


Pole kahtlustki, et just infotehnoloogia on väikerahvale lihtsaim ja geniaalseim tee leida viis, kuus või kümme uut Eesti Nokiat. Arvuti on võrgus, aeg on seda kasutada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles