Heljo Pikhof: valitsuse kava põlistada laste sandisendid

Võrdluseks: suuremate perede lapsi, kellel on lootust jupikaupa, tuleva aasta 1. juulist ja siis 2015. aastast, pisut lisa saada, on tsipa üle kuue protsendi ehk siis praegu vaid 17 000 ja näpuotsaga peale.

Ühega annad, teisega võtad

Populistlik on valitsuserakondade jutt kõige vaesemate perede abistamisest ehk nn vajaduspõhistest lastetoetustest. Selle asemel, et toetada näiteks toimetulekupiiril balansseerivaid lastega peresid, näeb tuleva aasta riigieelarvele lisatud kava ette, et praegu veel vaesusriskis püsiv pere peab esmalt langema suisa vaesusesse, et seejärel «kinkida» talle riigikassast kümmekond eurot lapse kohta kuus.

Mis teeb aga asja päris hulluks, on see, et just praegune 19-eurone lapsetoetus võib olla kaalukeeleks, mis paneb peost suhu elava pere oma suu ka toimetulekutoetusest puhtaks pühkima – toimetulekutoetuse määramisel arvestatakse pere sissetuleku hulka ka praegused lastetoetused.

Kes ikka tõesti tahaks hädasolijaid aidata, võiks alustadagi sellest, et jätaks lastetoetused pere tulude hulka liitmata. Just sellesisulise ettepaneku on sotsiaaldemokraadid neljal korral riigikogu menetlusse esitanud ja valitsuskoalitsioon on selle neljal korral tagasi tõrjunud.

Lokulöömise saatel lubatakse, tõsi, uued ja vajaduspõhised lastetoetused sellest kahepalgelisest skeemitamisest kõrvale jätta: lapse nn vajaduspõhine kümnekas jääks perele kätte, samas kui universaalne 19-eurone toetus võib pere nii sellest kui ka üldse toimetulekutoetusest ilma jätta.

Tuletaksin meelde, et suhtelise vaesuse piiriks arvestatakse meil praegu 280 eurot ühe inimese kohta kuus, aga näiteks kahe täiskasvanu ja kahe alla 14-aastase lapsega pere puhul on see kõigest 588 eurot. Meie kavalad koefitsiendid lähtuvad sellest, et abikaasa sööb perepeast poole vähem (pere teise täiskasvanu kordaja selles valemis on 0,5) ja laste suu on pigemini küll seinapragu (koefitsient 0,3).

Lapsi ei sildistata

Kitsikuses pered vajavad muidugi igati toetamist ja äärmisel juhul võikski tulevast pisikest lisaraha nimetada toimetulekutoetuse kosmeetiliseks järeleaitamiseks, mitte aga eksitavalt lastetoetuseks.

Mitte mingil juhul ei tohi luua olukorda, et abi saamiseks peab pere esmalt vaesusesse langema, sest juba olemuselt ei saa ükski lastetoetus olla toimetulekuabi.

Lastetoetused peavad jäämagi universaalseks, teisiti paneks riik lastele sildid külge ja näitaks vaid seda, et mõni laps on meie väikse sündimusega riigis rohkem oodatud kui teine. Selline suhtumine on lausa hukatuslik.

Kuhu peamiselt vajaduspõhiste lastetoetuste põhimõte võib välja viia, näitab kujukalt Kreeka ja ka teiste Lõuna-Euroopa riikide kogemus. Praeguseks on sündimus seal drastiliselt vähenenud, ulatudes napilt üle ühe lapse fer­tiil­ses eas naise kohta. Ometi on tegemist ortodoksse ja katoliikliku kultuuriruumiga, kus lapsele naljalt kätt ette ei panda.

Kui perel on riigilt abi loota alles vaesuse juba majas olles, jäetakse lapsed pigem sünnitamata. Sama suundumus on meilgi: noorrahvas annab endale selgemini aru, et lapsed suurendavad vaesusriski.

Eks ole potentsiaalsetele vanematelegi teada, et absoluutses vaesuses või vaesusriskis elab meil üle 63 000 lapse ehk tervelt 18 protsenti kõigist alla 18-aastastest lastest ja noortest.

Niisiis oli Eestis mullu sündimuskordaja 1,52. Taastetaseme hoidmiseks peaks see aga olema vähemalt 2,1. Iive jätkab langust, ja seda hoolimata tõsiasjast, et parimas sünnituseas naisi on meil umbes 200 000, millega oleme praegu tipus. Mõne aasta pärast hakkab see arv aga vääramatult vähenema, kahanedes paarikümne aastaga 70 000 võrra.

Seega, kui jätkame sisutühjade loosungitega vehkimist ega võta aega viitmata oma perepoliitikaga midagi kardinaalset ette, võime hakata oma rahvale kohe ka hingekella lööma.

Praegu on Eesti kõige põletavam mure see, et perre jäävad sündimata isegi esimesed lapsed.

Kolm protsenti SKTst

Kui vaadata rahvastikuteadlaste tehtud graafikuid, siis esiklaste sündimuskõver on kolme viimase aastaga sattunud vaat et vabalangusse. Seegi räägib karjuvast vajadusest suurendada kohe ja korralikult universaalseid lastetoetusi – näiteks kolmekordseks ehk 57,54 eurot (900 krooni) kuus, nagu sotsiaaldemokraadid on korduvalt ette pannud.

Kui perre ei sünni esimest last, ei sünni ka teist … Nõnda pole ka kolmandatele vaja valitsuse väljahõigatud toetust maksta: missugune kergendus riigieelarvele!  Esimese ropsuga kolmandat last ju ei sünnita, ühe erandiga muidugi – kui esiklapsed juhtuvad olema kolmikud.  

Peale Lõuna-Euroopa vajaduspõhise, kuid põhjakõrbenud perepoliitika, mis meie juhtpoliitikutele tundub aina südamelähedasem, on meil valida ka teine, Põhjamaade tee. Muis asjus otsime ikka sealt eeskujusid, vähe sellest – traageldame endidki meelsasti Põhjala külge.

Euroopa uuringud ja Põhjamaade kogemus kõnelevad aga sellest, et sündimus on suhteliselt suur ja laste vaesus väike just neis riikides, kus kõigile makstakse ühtviisi ja tuntavaid peretoetusi ning riik teeb omalt poolt, mis suudab, et pakkuda lastele vajalikke teenuseid (lasteaed, tasuta huvi- ja kooliharidus, koolitransport jne). Kõik see aitab ühitada vanemate töö- ja pereelu.   

Meil moodustavad lastele ja peredele mõeldud toetused ligi 0,7 protsenti SKTst, koos ebaefektiivse vanematoetusega on see näitaja 1,7 protsenti; lastele tarvilikke teenuseid napib nii linnas kui ka maal. Soomes ja Rootsis seevastu läheb peretoetustele 3 protsenti ja Taanis koguni 3,8 protsenti riigi SKTst.

Ka kolm protsenti ühe väikese ja sugugi mitte jõuka riigi rahvuslikust rikkusest pole kullamägi, ometi peame oma sihiks seadma see peretoetustele anda. See on täiesti jõukohane. Kui ühiskond kokku lepib, kui viimaks aru saame, et rahva ja riigi tulevik sõltub järeltulevast põlvest.