Priit Pullerits: petta saate nagunii

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Peeter Langovits

Kas mäletate, kuidas peaminister Andrus Ansip kuulutas mai lõpus Reformierakonna rahastamisskandaali lahvatamise järel: «Mina usun Michalit!»? Äkki on teil meeles ka see, kuidas Ansip avaldas aprilli algul valitsuse pressikonverentsil lootust, et peatselt algavalt Andrus Veerpalu pressikonverentsilt tulevad rahvale positiivsed uudised?

Hiljutised uudised, et Ameerika endine superrattur Lance Armstrong oli tegelikult suurpetis, kes saavutas oma seitse võitu Tour de France’il dopingu abil, peaks olema valus õppetund nii Ansipile kui kõigile teistele, kes on kuulutanud usku Michalisse või Veerpalusse.

Õppetund seisneb selles, et mitte kedagi ei maksa mitte kunagi uskuda; et nüüdisajal on ka pealtnäha tublimad inimesed ja suurimad kangelased valmis positsiooni ja raha, au ja kuulsuse nimel rahval suu ja silmad täis valetama.

Armstrong kuulutas ju aastaid väsimatult, kuidas ta on rohkem kui kahe kümnendi pikkuse karjääri vältel andnud ligi 600 dopinguproovi ning ükski neist pole näidanud keelatud ainete kasutamist. Tõepoolest, see on fakt.

Aga nüüd, pärast USA antidopingu agentuuri USADA põhjalikku uurimistööd, samuti paljude Armstrongi abiliste ja lähikondsete ülestunnistusi, on saanud «ilma igasuguse kahtluseta» selgeks – kui tsiteerida USADA raportit –, et Armstrongi «meeskonnal US Postal oli kõige keerulisem, professionaalsem ja edukam dopinguprogramm, mida spordis eales nähtud».

Kui hirmrikas Armstrong, vähivastase võitluse tõttu eriti lugupeetud, suutis tõsiselt võetava näoga kogu maailmale näkku valetada, siis asi see pole temast mitu korda vähem kuulsail ja vähem mõjukail, kel kaotada palju vähem, üldsusele klaaril ilmel hambasse puhuda?

Võimatu on välistada, et Armstrongi kõigi tulemuste tühistamine seoses tema meeskonna fenomenaalse dopinguprogrammi paljastamisega mõjutab ka rahvusvahelise spordiarbitraažikohtu otsust Veerpalu asjas.

Nimelt selgub raportist, et peale selliste tuntud manipulatsioonide nagu vereülekanded ja EPO kasutasid paljud parimad ratturid juba eelmise kümnendi keskel, mõned varemgi, keelatud kasvuhormooni. Sellest räägivad raportis näiteks ameeriklased Levi Leipheimer, Tom Danielson ja George Hincapie. Hincapie tunnistas, et sai kasvuhormooni juba aastal 1998 ning kasutas seda Tour de France’il taastumiseks.

Samuti märkis Hincapie, et Armstrong lõpetas kasvuhormooni kasutamise aastal 1996 pärast seda, kui arstid avastasid tal vähkkasvaja.

Kasvuhormooni kasutamist tuvastav test on kasutusel 2010. aastast. Mäletatavasti on Veerpalu kaitsemeeskond seadnud testi usaldusväärsuse kahtluse alla. Kuid USADA raportis sisalduv tuletas mulle meelde, kuidas juba eelmise kümnendi keskel rääkis üks Tartu Ülikooli teadlane mulle suusatamisega seoses müstilisest ühendist IGF-1 (insuliinisarnane kasvufaktor 1, mille vahendusel realiseerub kasvuhormooni toime kudedes). Samuti kuulsin, et ühe naaberriigi suusakoondise esindaja oli tundnud sügavat huvi, kuidas TÜ teadlastelt kasvuhormooni kohta väärt nõu saada.

Tegelikult tundub, et spordiarbitraaži kohtul on vara Veerpalu kohta otsust langetada. Kas teile ei tundu, et vaja oleks põhjalikku lisauurimist, uute tõendite kogumist, nagu USADA tegi Armstrongi puhul, et otsus, olgu süüdi või mitte, tuleks lõpuks siiski usutav?

USADA rohkem kui tuhande lehekülje paksune raport on musternäide sellest, kuidas õigus- ja õiglustahtlik ning -suutlik süsteem peab toimima. Tirida päevavalgele rattamaailma hiiglaslik vandenõu, kus mängus on kümned miljonid dollarid ja kümnete tuntud inimeste reputatsioon – see on puremiseks tunduvalt raskem pähkel, kui hammustada katki Reformierakonna rahastamisskeem. Ja ohtlikum ka: USADA juht on saanud kolm tapmisähvardust.

Aga võibolla polegi see lõpuks tähtis, et prokuratuur ei suutnud Reformierakonda nurka suruda. Michal võib ju teha «Kolmeraudse» saates enesekindlalt võiduka näo, nagu tegi aastaid maailma ees Armstrong, ent võib kihla vedada, et enamik teda ei usu. Tõde jäi ju selgumata. Silver Meikari külvatud süüdistuste tõestamine käis prokuratuurile lihtsalt üle jõu.

Kuni tõde pole, võib igaüks uskuda, mida tahab. Aga arvestada tasub, et petta saate nagunii.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles