/nginx/o/2017/05/25/6708353t1h9b98.jpg)
Ma olen mitmel korral kuulnud halvustavat väidet, nagu parasiteeriks Tartu avaliku sektori toel. Enamik meie linna töökohtadest ja sissetulekutest tulevat riigilt või omavalitsuselt, olgu need õpetajate ja professorite või õdede-arstide omad. Ja see oleks justkui almus. Ütlejateks ninatargad ajakirjanikud või oma tegeliku rolli unustanud poliitikud.
Kui vaadata mööda nihestunud ideoloogilisest hinnangust, et kõik ühine ja avalik on halvem isiklikust ja «erast», saame käsitleda majandust ja elu võrdsetes kategooriates. Võime öelda, et Tartu on enam keskendunud inimkesksetele majandusharudele – me harime ja ravime inimesi.
Energeetika ja keemiatööstuse oleme jätnud rohkem Ida-Virumaa, laevanduse Tallinna ja põllumajanduse Kesk-Eesti teha. Kõik on ühiskonnale väga vajalikud ja auväärsed elualad ning pole tähtis, kas ühiskond maksab nende tegevuste eest ühiselt või ükshaaval.
Arvan, et Tartu võib olla uhke selle üle, et oskab oma tööd hästi – nii osavaid arste ja pühendunud õpetajaid on raske mujalt leida. Spetsialiseerumine on siin kestnud juba sajandeid ja see on ka kvaliteedis näha.
Küll aga on paigast ära Tartu n-ö leivaäride hinnapoliitika. Kes on öelnud või kirjutanud, et õpetaja töö peab olema odavam kui teise kursuse pangandustudengi töö? Kas pealinna suhtekorraldaja annab ühiskonnale enam kui mõni meie ortopeed? Praegu kehtiv palgajaotus ei näita ju sugugi töökohtade tegelikku panust, lihtsalt ühed majandusharud on segastel asjaoludel vähem makstud.
Olen liiga noor hindama, kas tegu on sovetliku või postsovetliku pärandiga, kuid oletan, et alamakstuse segased põhjused lähtuvad samast vildakast ideoloogiast: ühine on paha – seda tuleb teha odavalt; era on hea – seda kuldame olenemata selle tegelikust väärtusest.
Erasfäär toodab väärtust juurde, avalik sfäär ainult kulutab. Erasfäärist ei tohi rohkem maksu koguda, sest need ärid peavad õitsema, aga ühisel taskul põhinevad majandusharud võivadki vireleda, sest raha lihtsalt ei ole.
Need on müüdid, mis kõige sagedamini mõjutavad poliitilise eliidi mõtteselgust.
Selmet vastandada, tuleb näha seoseid. Parimatel õpetajatel on parimad õpilased ja parimad õpilased saadavad nii avalikus kui ka erasektoris korda ühiskonda rikastavaid imetegusid.
Arsti juures käime kõik, tervisega kimpus inimesel on raske panustada ükskõik mis elualal. Nii ei ole keskendumine klassikalistele elualadele meie nuhtlus, vaid suur au. Anname Eestile palju ja pühendunult ning meil pole põhjust tunda valehäbi, kui küsime hea kvaliteedi eest head tasu. Paremat kui praegu.
Maailma ülikoolilinnad ja suured meditsiinikeskused on tavapäraselt jõukad ja see on ka meie saatus. Seepärast toetagem oma õdesid ja õpetajaid, kuni nende Tartuga seotud majandusharude väärtust õiglaselt hindama hakatakse. Sellest võidavad kõik – kaubandus, teenindus ja ka linnaeelarvega seotud tänavad-sillad-rajatised.